Liikluskultuurist rääkivad inimesed viitavad tihti sellele, mis jääb inimestel kahe kõrva vahele. Sageli peetakse silmas puudulikku mõistust, hoiakuid või väärtushinnanguid, kuid on ka neid, kes tõmbavad paralleele vaimuhaigustega.

Liikluskultuur peegeldab meie ühiskonda, nagu mainiti ka ETV saates «Foorum» (08.11.). Minu mure on, et kõrvadevahelisest rääkisid seal endised siseministrid, jurist ja politseijuht. Teaduspõhisest arutelust jällegi mitte kübetki. Ometi ei pea see nii olema.

Soome psühholoogid on saavutanud olukorra, kus liiklustemaatikas laiemalt ja isegi liiklussõlmede planeerimises räägivad kaasa psühholoogid. Rootsis jäetakse uuselamurajoonides kõnniteed ja haljastus rajamata lähtuvalt keskkonnapsühholoogias teadaolevast põhimõttest – jälgi enne, kuhu inimesed ise rajad teevad. Meil on selline inimteguriga arvestamine pigem utoopia.

Piits ja präänik

Tallinnas on rajatud kahele poole Laagna teed suured tarbimistemplid. Nende vahet sagivad jalakäijad üle neljarajalise tee, millel liikuvate sõidukite kiirus on keskmiselt üle 20 meetri sekundis. Nii on mõistetav ka hiljuti Tartu maantee avamisel vallandunud ratturite käitumine. Keskkonna planeerimisel ei arvestata inimeste ega nende vajadustega.

ETV saates «Foorum» ütles jurist ja endine liikluspolitseinik Indrek Sirk, et täiskasvanute psühholoogia on lihtne. Ta pidas silmas seda, et kollase tule alt läbi sõitev juht hakkab peagi ka punase alt läbi lipsama, kui keegi teda ei karista. Ma ei ütleks, et psühholoogia nii lihtne ongi, kuid käitumisteooriast võib leida väga praktilisi õpetusi inimkäitumise modifitseerimiseks.

20. sajandil peamiselt psühhoanalüütikute vastu suunatud biheivioristliku doktriini järgi oli igasugune inimkäitumine mõjutatav vaid tasu ja karistuse abil. Biheiviorismi suureks teeneks tuleb pidada panust õppimise mehhanismidesse. Piitsa ja prääniku meetod sobiks esialgu meie liikluse parandamiseks küll, kuid seni on räägitud rohkem piitsast kui präänikust.

Piitsa, teadagi, peaks andma liiklejale politsei. Ka kaasliikleja võiks rikkuja korrale kutsuda. Karistus eksimuse eest, olgu siis noomimine või trahv, peaks järgnema võimalikult kohe pärast ebakohase käitumise ilmnemist. Parkimistrahvi tasumine mitme nädala pärast näiteks ei seostu küllalt tihedalt selle situatsiooniga, kus ma valesti parkisin.

Seega on muidugi õige idee, et liikluspolitseinikke peaks tänaval rohkem olema, vahetult sekkumas. Pärast Postimehe appikarjet, et Tallinnas on vaid kaks liikluspatrulli (Tallinna liikluspolitseil ei jätku jõudu huligaane taltsutada, PM 12.07.), saadeti tänavaid vilkurautodega kammima nii laboritöötajad kui paberimäärijad. Säärasest ajutisest poliitikast pole aga kasu.

Ehmunud mundrimehed

Tallinnas akadeemilise raamatukogu juures lubava fooritulega üle tee astunud neiust mürises mööda potentsiaalselt surma külvav sõiduauto, ikka punase alt läbi. Jätsin meelde nii sõiduauto registreerimisnumbri, värvi kui ka margi. Julgustasin neiut sammuma välisministeeriumi kõrval seisnud politseiauto juurde ning üles andma tema elu ohtu seadnud autojuhti.

Enesekindlalt sinivalge vilkurauto juhiklaasile koputanud neiule, kes teatas täpselt nii kurjategija sõiduvahendist kui ka tolle teost, vaatasid politseinikud jahmunult otsa. Kodanikujulgusest ehmunud mundrimehed suutsid end koguda ning kokutasid: «Ja mida te soovite, et me teeksime?» Nimelt oli neil käsil hoopis teine töölõik ning ohtlik autojuht libises samal hetkel nende nina alt uuesti mööda.

See on näide sellest, kuidas praegu ei toimi kõige efektiivsem kasvatusmeetod – teole kohe järgnev reageering – isegi siis, kui selleks on ideaalsed võimalused. Ka pole ma näinud soojast autost väljuvaid politseinikke manitsemas punase tulega teed ületavat mammikest.

Ainult ühel korral olen olnud hämmeldunud Vabaduse väljakul grupist politseinikest, kes vihma trotsides manitsesid tipptunni ajal absoluutselt igaüht, kes mingigi reegli vastu eksis. Neil jätkus isegi südikust peatada räigelt liikluseeskirju rikkunud liinibuss, kostitada selle juhti karmi, kuid õiglase loenguga, ning seejärel rajada bussile liikumiskoridor.

Ma olin vaatepildist lummatud ning seisin soolasambana Vene Draamateatri trepil vihmavarjus, mõeldes, kes suutis neid politseinikke sellisel moel motiveerida.

Empaatia ja jagatud vastutus

Teiseks käitumist mõjutavaks vahendiks on tasu soovitud käitumise eest. Liikluses tähendaks soovitud käitumine esiteks korrektsust eeskirjade täitmisel ja lisaks teistega arvestamist. Tasuks oleks tänu käeviipe või noogutusena, aga laiemalt võttes see, et kui on vaja, lastakse sind üle tee, luuakse sulle pöördeks võimalus jne. Säärast arvestamist kaasliiklejaga soosib võime suuta end mõelda kaasliikleja olukorda.

> Loe edasi