| Ometi ei räägita temast väga tihti. «Ma ei pea ise olema nähtaval, küll aga peab minu tööl olema käegakatsutav tulemus,» on 49-aastane Helle olukorraga rahul. Samas rõhutab ta kohe algatuseks, et mitte ühtegi asja ei saa teha inimene üksi. «Minu kõrval on erinevatel eluetappidel olnud väga toredad inimesed, ilma kelleta ei oleks midagi sündinud,» kinnitab ta. Ja ütleb lause, mis võiks justkui kuuluda tsitaatide kuldvarasse: «Ikka on vaja kogumit inimesi su kõrvale, kellega sa saaksid filosofeerida, kartmata, et sulle poogitaks külge põhjendamatuid diagnoose.» Teod tütre nimel Suurem osa Helle elu täitnud ettevõtmistest on aga pühendatud tema intellektipuudega tütrele Maarja-Mariale. «Tema on minu ellu tulnud selleks, et ma pidevalt looksin,» usub naine. Kui Maarja-Maria 19 aasta eest sündis, oli teenustesüsteem intellektipuudega inimestele olematu. Veelgi enam, seadus pidas neid õpetamatuteks. Tänaseks on Helle osalusel rajatud intellektipuudega lastele hariduse andmiseks nii lasteaed kui ka kool, elupaigaks Maarja küla ja toetavate tegevuste pakkumiseks homme avatav tugikeskus. Seega saavad nüüdseks tänu Maarja-Mariale paremast maailmast osa ka teised intellektipuudega inimesed. Süsteemi loomine ei ole aga olnud lihtne – lasteaeda ja kooli rajades tuli Hellel kogeda ka otsest vastuseisu. «Olen ametnike kabinettides ka nutta löristanud, kui muud enam teha ei suutnud,» meenutab ta muigelsui. Pärast kooli avamist läks aga lihtsamaks, sest ühiskonnas hakati teadvustama ka intellektipuudega inimeste õigust sellistele normaalsetele asjadele nagu õppimine ja töötamine. Tugikeskuse loomine olla Helle sõnul läinud aga lausa lihtsalt. Siinkohal kiidab ta Tartu linnavalitsust, kes on seda ettevõtmist otsast lõpuni oma rahaga toetanud. Helle usub, et nüüd on Tartus intellektipuudega inimestele ja nende lähedastele vajalik toetavate teenuste süsteem olemas. «Edasi saab panustada vaid kvaliteedile,» tähendab ta. Ja tütar Maarja-Maria ei mõista vaid seda, miks ema pole loonud talle sobivat kõrgkooli – tema ainult läheks ja õpiks, kui võimalusi oleks. Helle tunnistab, et intellektipuudega tütar on osutunud kogu Kändude peret siduvaks lüliks. Seetõttu pühib ta silmist pisaraid, kui räägib Maarja-Maria otsusest asuda pärast kooli lõpetamist elama Põlvamaale Maarja külla. «Ma lootsin, et ta ikka paar aastat on veel kodus,» pihib naine ja tunnistab, et teoorias on teistele sündmuste vajalikkust hea põhjendada, kuid praktikas on endal neid keeruline läbi elada. Ühelt poolt andis tütre pesast väljalend ülejäänud perele rohkem vabadust, kuid teisest küljest ei ole Hellel kodus enam kedagi, kes mitu korda päevas täiesti siiralt ütleks: «Emmeke, ma armastan sind!» Oma kogemustele tuginedes on Helle hingel sõnum kõigile erivajadustega laste vanemaile. «Hoidke ka ülejäänud õdesid-vendi!» õpetab ta. «Tuleb jälgida, et neile ei langeks ülekohtune koorem oma puudega õe või venna eest hoolitsemisel, ja pidada meeles, et neil on samuti õigus oma vanematele.» Ta tunnistab, et nende peres ei ole kõik nii libedalt läinud, sest pere vanim laps pidi ikka ja jälle kuulma lauset «Sina oled ju suur!» ja pere noorim tõdemust «Sina ju saad aru!» Kõik see ei ole aga vähendanud ema armastust oma laste vastu ja lõpmatut õnnetunnet, et talle selline pere on antud. «Lapsi kasvatades ei tea ju kunagi, milline ema või isa temast kasvab, seda näeb alles siis, kui lapselapsed on sündinud. Minu poeg on väga hooliv ja armastav isa, mul on meeldiv ja mõistlik minia,» räägib Helle. Inimene, kes sellist olukorda saab nautida, ei saa Helle arvates kuidagi öelda, et ta pole õnnelik. Helle teab, et ka tema abikaasal pole olnud kerge. Kui kogu aeg tuli takus, ei ole ta saanud oma pingeid teisti välja elada kui mehe õla najal virisedes. «Ma teen seda ka siis, kui ta ütleb, et ära virise – tema on see, kes peaaegu kõike talub,» kiidab naine. Kodu on see, kus Helle saab olla just tema ise. Abikaasa Tõnu on edukalt toime tulnud ka Helle nõrkusega, puhkehetkeks vastu võetud paaripäevaste lähetustega teistesse riikidesse. «Ta teab, et kui ma tagasi tulen, olen jälle elus,» lausub Helle. Unistus vanadekodust Vahepeal lubas Helle endal mängida mõttega teise riiki tööleminekust. Nüüd on ta aga püstitanud endale eesmärgi hoida oma kogutud teadmised siinsetele inimestele. «Ei tohiks olla väga utoopiline mõte, et ka Eestis on võimalik teha normaalse koormusega tööd, saades selle eest väärilist tasu, mis võimaldab ka puhata,» mõtiskleb ta ja tunnistab, et ilma sõprade, kultuuri ja keeleta oleks tal ka raske toime tulla. Senini on Helle puhkusehetked vaheldunud asjaajamistega puhkepaika üles seatud arvuti taga, sest projektipõhiselt korraldatud teenustega käib kaasas tohutu aruandlus. Ja just suvel on paljude projektide tähtajad. Õnneks jõuab ta ikka mõneks päevaks ka oma paradiisi Saaremaal, mis asub keset metsi ja kus on nii vaikne, et ka linnulaul tundub vahel meeletu mürana. «Seal saan ma kuulata vaikust ning koguda jõudu ja tasakaalu edasi tegutsemiseks,» sõnab naine. Helle tunneb just praegu, kui seatud eesmärk on täidetud – intellektipuudega inimestele teenustesüsteem loodud –, et terve maailm on tema ees lahti. «Ma kohe ei tea, kuhupoole joosta,» naerab ta. Ja kui tal jääb üle aega mõtetest, mis tema peas keerlevad sellesama teenustesüsteemi kvaliteedi parandamiseks, unistab ta – oh üllatust! – vanadekodust. «See oleks selline hubane koht, kus oleks vaimsust ja muusikat ning kuhu ma saaksin koos oma armsa abikaasa ja koduse mööbliga minna,» kirjeldab naine. Mõistagi peaksid selles vanadekodus elama ka Helle sõbrad ja mõttekaaslased, kellega üheskoos praegu sõna otseses mõttes maailma parandatakse. CV • Sündinud 1.09.1957 • Lõpetas 1975 Tartu 1. keskkooli, 1983 Tartu ülikooli arstiteaduskonna lastearstina, 1993 esimeses lennus perearstikoolituse. • On töötanud koristajana, sanitarina, meditsiiniõena ja velskrina, 1983–1993 lastearstina, 1993–1998 perearstina. • Alates 1998. a Tartu Maarja kooli arst. MTÜ Tartu Maarja tugikeskust juhatab 2004. aastast. • Abielus, kolme lapse (Mihkel 27 a, Maarja-Maria 19 a, Kadri 17 a) ema ja kaheaastase Anželika Liisabeti vanaema. |
