Täna otsime võimalust, kuidas uueneda vajalikul määral edasi, pakkudes samal ajal oma kodanikele ka turvatunnet ja stabiilsust. Üks meie ühiskonna eeliseid on kompaktsus – oleme väikesearvulise elanikkonnaga ja suhteliselt väikesel alal asuv rahvusriik. Muidugi on sel ka oma puudused, kui suurriikidega võrrelda, kuid kasutagem väikesemahulise ühiskonna eeliseid vähemalt neis valdkondades, kus see on võimalik! Meil on hinnas iga inimene. Seda mitte ainult deklareeritud võrdsete õiguste tõttu, vaid seetõttu, et iga inimese eemalejäämine jätab endast augu nii tööjõu ridades kui ka keeleruumis. Järelkasvuga me üle oma varju ei hüppa – aastane sündimus jääb ikka suurusjärgu võrra väiksemaks suurrahvaste omast. Mäng laste tulevikuga Seda enam tuleb otsuseid tehes mõelda nende tagajärgedele iga lapse võimaluste ja vajaduste seisukohalt. Uuringutega on tõestatud, et õpetaja suudab võrdselt kõiki õpilasi jälgida ja nendega tegelda, kui lapsi on klassis 22. Kui neid on rohkem, ei pruugi kõik laabuda – osa õpilasi jääb tähelepanust ilma, nende võimalikud erivajadused märkamata. Ka aine õpetamisel ei saa «masstootmises» rakendada piisavalt analüüsimeetodit ja suulist suhtlemist. Laps ja õpetaja muutuvad vastastikku anonüümseteks ühikuteks. Probleemi lahendamiseks otsustasid mõni aasta tagasi kõik riigikogus esindatud erakonnad üksmeelselt vähendada klassitäitumuse piirnormi põhikoolis 24 õpilaseni. See sisulisele kvaliteedile suunatud otsus on olnud Eesti hariduspoliitika viimaste aastate suurim läbimurre. Olen lootnud seeläbi lähiajal positiivset trendi nii õpilaste koolist väljalangemise vähendamisel, koolivägivalla ohjeldamisel, avastusõppe meetodi ja õpilaste analüüsivõime senisest suuremal rakendamisel ning õpetajate töökoormuse normaliseerimisel. Seadus kehtib alles kolmandat aastat, see tähendab, et normaalsete klassisuurustega on jõutud alles kolmanda klassini. Kuid nüüd on valitsus tulnud välja kavaga lasta klassi suurus piirangutest täiesti vabaks – hoolekogude ja omavalitsuste otsusel võivad nii põhikooli- kui ka gümnaasiumiklassid paisuda ilma mingi ülempiirita. Isegi kunagine 36 õpilase ülempiir on maha võetud! Siin olla majanduslikud põhjendused, sest suuremaid klasse tundub esmapilgul odavam pidada. Kuid oma laste ja seega kogu rahva tuleviku puhul peaksime kõigepealt määratlema sisulise eesmärgi ja kavandama majanduslikke kulutusi alles sellest lähtudes. Lubamatu on minna teadlikule kvaliteedikärpele, ja seda veel suure eelarvejuurdekasvu tingimustes. Arvult väikese rahvana on eestlastel suurepärane võimalus õpetada oma lapsi Euroopa võrdluses väiksemates ja sõbralikumates klassides, selle asemel et teha seda maailmajao suurimates. Kõrgharidus ja raha Kõrghariduse ja teaduse finantseerimine suureneb maailma arenenud riikides pidevalt. Meie riigil ei ole seni õnnestunud seda vahet vähendada, pigem on see juhtivate ülikoolidega võrreldes veelgi kasvanud. Seoses sellega ütleb aeg-ajalt ikka mõnel rektoril närv üles ja nii on pakutud ka Eestis välja üldise osalise õppemaksu kehtestamise idee. Lisaks rahapuudusele on tõstetud üsna tihti näiliselt õigustatudki küsimus, miks maksumaksja peab kinni maksma väga paljude spetsialistide koolitamise, kui nad hiljem oma erialal tööd ei tee. Või veel hullem, kui need haritud noored lähevad oma erialatööd tegema hoopis teistesse riikidesse. Seega oleksid suured koolitusrahad justkui korstnasse kirjutatud, samal ajal kui kõrgkoolide elementaarsetekski vajadusteks ja õppejõudude palkadeks raha napib. Usun, et meil tuleks raskustest tingitud kiusatustest hoolimata kinni pidada põhimõttest maksta kinni noorte eestlaste konkurentsivõime. Kui noor inimene lööbki läbi mõnel teisel erialal või hoopiski mõnes teises riigis, on ta ikkagi oma harituse abil edenenud. Eluga rahul olev ja enda ja oma pere elatamisega hakkama saav inimene on ühiskonnale kindlasti kasulik investeering. Ka välismaalt tulevad Eestisse tagasi need, kes tunnevad siinse ühiskonna ees teatud tänuvõlga ja kellel ei ole õppimise ja elu alustamisega seoses liiga suurt laenukoormust turjale laotud. Võrdne ligipääs Ühiskond peab suutma oma noortele pakkuda maksuta õppimisvõimalust. Eriti veel tulevikus, kui mõne aasta pärast on kõrgkoolidesse astujaid praegusest poole vähem. Arvestades, et praegu saavad kõigist üliõpilastest pooled õppida tasuta, tähendab selle taseme säilitamine poole väiksemate aastakäikude puhul riigieelarvelise õppe võimaluse laienemist kõigile tudengeile. Kevadel oli Isamaaliidu ja Res Publica liitumiskõnelustel juttu kavast luua hariduskapital kui kindlustussüsteem, kuhu lapsevanemad panevad osa raha, riik solidaarselt teise osa. Kui keegi ka arvas, et seda hakatakse kasutama tulevikus
õppemaksu maksmiseks ja nii põhjustab see omakorda üldisele õppemaksule
ülemineku, siis seda ei tule. Niisuguse põhimõttega riiklik kapital oleks koguni
kahjulik. Õppemaksuta kõrgharidus peab jääma! |
