Las Bush tulla starti! Novembri lõpus Eestit külastav USA president George W. Bush on pärast põlvetraumat vahetanud jooksuharrastuse rattasõidu vastu. Maastikusõidus pidi ta olema koguni nii kibe jalg, et võib esitada väljakutse oma sportlikule turvameeskonnale. Miks mitte kutsuda Bush pärast tema ametiaja lõppu Tartu rattamaratonile? Indrek Kelk esmalt naerab seepeale, siis lausub: «Ühest küljest on see väga tore ja atraktiivne mõte, aga teisalt ei tahaks sellest kuuldagi.» Miks tore? «See oleks suur tunnustus ja reklaam meie üritusele.» Miks ei tahaks kuuldagi? «Aga teades, millised turvameetmed selliste meestega kaasas käivad meil on juba niigi häda, et politseinikke rattamaratonile saada.» Peab siis pausi ja lisab: «Samas oleks see siis juba riiklik probleem. Kõik meie jõustruktuurid tõstetaks tagajalgadele.» Nüüd sõltub peaminister Andrus Ansipist, samuti suurest rattafännist, kas tal jätkub mehisust ja julgust heita Bushile kinnas ja kutsuda ta Tartu rattamaratonile mõõtu võtma. Ettevaatust, äkksurm! Valdavaks murruks rattamaratonil on olnud rangluumurd ning kõige tõsisemateks juhtumiteks mõned peatraumad ja eluohtlikud südamerütmihäired, nendib Andras Laugamets, klubi Tartu Maraton meditsiiniteenistuse koordinaator. Mis on teie suurim hirm rattamaratonil? Võimalik südame äkksurm kuskil võistlejategrupi keskel raskesti läbitaval maastikul. Äkksurma juhtumeid esineb kõikjal maailmas nii profispordis kui rahvaspordis, sageli ka treeningutel. Selle ärahoidmiseks tuleb treenida targalt, valida jõukohane liikumiskiirus, tulla sportima absoluutselt tervena, teostada regulaarselt tervisekontrolli, jälgida sportides ja enne sportima hakkamist vedelikutarbimist ning toitumist. Kus seiravad maratonisõitjaid ohtlikemad kohad? Otseselt ei saa välja tuua ühtki kindlat ohtlikku rajalõiku. Oma riskianalüüsides pöörame muidugi erilist tähelepanu pikkadele laskumistele ja rasketele tõusudele. Olete hädaliste abistamiseks pikal rajal valmis? Oleme raja pikenemist ja raskemaks muutmist arvestanud ning tõstnud meditsiiniteenistujate arvu 42-ni. Meedikuid kohtab igas toitlustuspunktis, stardis ja finišis. Meil on väljas viis ATV-d, viis kiirabi, üks kiirabivarustuse ja meeskonnaga maastikuauto ning viis kollastes vestides ratturit/võistlejat. Mida teha, kui peaks paksus metsas hätta jääma või viga saama? Meditsiiniabi kutsumiseks kehtib ühtne hädaabinumber 112, millele helistades tuleb öelda, et olete rattamaratonil, misjärel kõne suunatakse ürituse meditsiiniteenistuse staapi. Oluline on teatada, kus abivajaja asub – mitmendal kilomeetril, millise toitlustuspunkti, küla või asustatud punkti lähedal – ja mis on juhtunud: suur väline verejooks, teadvusekaotus, hingamise seiskumine... Samuti on oluline edastada abivajaja number, sugu ja riietuse värv. Loomulikult oleks korrektne jääda pärast hädaabikutse edastamist abivajaja juurde kuni meedikute saabumiseni. Ideaalne oleks, kui osavõtjad võtaksid rajale kaasa elementaarse esmaabipakikese. Ja mobiiltelefoni, mis aitab tagada abi parima kättesaadavuse. Meestel vesi ahjus? Meeste elu tõotab tänavusel võiduajamisel kibedaks teha mitmekordse maastikukrossi- ja maratonisõidu maailmameister ning Ateena olümpiavõitja, norralanna Gunn-Rita Dahle. Tänavu noppis ta kullad nii juulikuiselt maastikukrossi MMilt Itaalias kui maratonisõidu MMilt Uus-Meremaal. Maakera kuklapoolel oleks ta oma võiduajaga saanud meeste konkurentsis 11. koha. Kas Tartu maratoni üldvõitjaks võib sedapuhku tulla naine? Indrek Kelk, võistluste direktor, ei söanda Dahlele siiski panustada, kuid seda vaid ühel põhjusel: esimest korda tuleb rattamaratoni starti ka Jaan Kirsipuu. «Kas Kirsipuu just võitja on, aga tema osalemine jätab sõidule oma jälje,» prognoosib Kelk. «Spetsialistid on öelnud, et uus rada on Jaanile sobilik: see ei ole väga raske, saab parajalt kõva tempoga minna.» Dahle seevastu on Kelgu andmeil rohkem mägironija tüüpi, kelle trumbiks on tõusud. Sirgetel pidi Eesti parim maastikurattur Grete Treier suutma Kelgu teada norralanna tempot hoida. Süütu koht peidab endas ohte Võistluste direktor Indrek Kelk väidab, et Tartu rattamaratoni selgelt nähtavad ohtlikud kohad ei olegi nii ohtlikud kui süütuna paistvad lõigud, kus inimesed tikuvad sõitu vabamalt ja lõdvemalt võtma. Miks te seekord nii hullu raja olete teinud? Enda arust ei teinud hullu. Nii klubi Tartu Maraton kui ka osavõtjate ühine arusaam oli, et Tartu rattamaraton polnud enam selline väljakutse, nagu võiks olla, ja selle läbimine polnud enam saavutus, mille eest võiks vastu rinda lüüa, et «sain hakkama».
> Loe edasi |
