Härra president, olete kuulnud lauset «Ma ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi, kes toetaks Rüütlit»? Ma ei ole seda loosungit näinud, küll aga on mulle seda öeldud. Ma ei oska selle kohta midagi öelda.Kogu presidendivalimise kampaania on võtnud sellise vormi, et kui rääkida Eesti ühiskonnast, siis teeb see ausalt öeldes ettevaatlikuks. Kui me räägime näiteks kooli vägivallast, siis on seda päris kindlasti mõjutanud filmid, mida noored vaatavad ja kus kümnest näitlejast paar-kolm jäävad parimal juhul ellu. Kas ei ole sellises räiges vormis rünnakud ja mustamised presidendikampaania ajal «eeskujuks» noortele, et elu ongi selline ja et ühiskonnas koha saavutamiseks tulebki teist inimest rünnata ja ärritada? Pole ju kahtlust, kelle tellimusel sellised asjad toimuvad. Kas see on teie vastaskandidaadi Toomas Hendrik Ilvese tellimus? Uuriv ajakirjandus ongi selleks, et ise välja uurida, kelle tellimusel mitmed niisugused asjad toimuvad. Eriti kui need on ülekohtuselt valele üles ehitatud. 23. septembril, kui valijamehed ja teie koos Ilvesega lähete Estoniasse, toimub Tammsaare pargis teievastane meeleavalduskontsert. Inimlikult – kuidas see teile mõjub? Mind on informeeritud, aga ma ei tea sellest täpsemalt ega huvitugi. Igaüks teeb seda, mis talle meeldib ja mida ta vajalikuks või õigeks peab. Iga kandidaat kasutab endale sobivaid meetodeid, kuidas oma seisukohti väljendada. Mina olen kirjalikult avaldanud mõtted, mida pean Eesti arengu seisukohalt vajalikuks ega pole selliste asjadega tegelenud, et muusikuid kellegi ukse taha organiseerida, et need temale kompromiteerivaid muusikapalasid esitaks. Mina sellega ei tegele ega ole kunagi tegelenud. Olen suhelnud inimestega otse ega ole kunagi kedagi mustanud või kompromiteerinud. Ma ei tahaks sel teemal rohkem arvamust avaldada ja las see jääda asjast huvitatud isikute, antud juhul härra Ilvese enda otsustada. Olete viimasel ajal väga sageli kasutanud sõna psühhoterrorism. Tajute, et paljuski on teie vastu suunatud pahameel ja vihkamine tegelikult vastuseis Villu Reiljani ja Edgar Savisaare poliitikale? Võib-olla. Ma ei ole seda niimoodi analüüsinud. Aga usun, et sellele on andnud vastuse valimiste tulemused. Nii eelmised riigikogu valimised kui ka hiljutised kohalike omavalitsuste valimised, kus Rahvaliit kogus kohalikes omavalitsustes ümmarguselt 800 kohta, Keskerakond 500 kohta ja ülejäänud neli riigikogu erakonda sai kokku pea 800 kohta. Nii et neli erakonda sai kokku nii palju kohti kui Rahvaliit üksi. Ma usun, et see on rahva seisukoht. Valimistest rääkides – milline oleks Eestile pärast märtsis toimuvaid riigikogu valimisi parim valitsuskoosseis? Peaks Eesti suunduma rohkem vasakule? Eesti peab lähtuma maailmavaateliselt sellisest poliitikast, et tagada kiire, optimeeritud ja tasakaalustatud areng. Kõigepealt majanduslik areng, mis tagaks kogu ühiskonna arengu ja võimaldaks ka sotsiaalselt ühiskonda arendada, aga samas ei saa me unustada inimest. Kui unustame inimese, siis muutub areng mõttetuks. Sündimus on olnud madal viimase pooleteise aastakümne vältel ja oleme jõudnud kriitilise olukorrani, kus tekib küsimus, kas me ikka oleme rahvana elujõuline. Teatud määral on olukord siiski paranenud. Oleme suutnud aidata noori peresid, sündimus on viimasel paaril aastal tõusnud, kuid see ei ole nii suur, kui peaks olema. Sünnitoetus on üks asi, noort peret peaks toetama ka edasi. Kas Rahvaliit ja Keskerakond kahekesi suudaks teie tõstatatud probleeme lahendada, kuivõrd nad soovivad pärast valimisi kaksikvõimu kehtestada? Sellele tulevad kindlasti kaasa ka teised erakonnad. Pole ju teistmoodi mõeldavgi. Presidendi valimisplatvormis ütlete seda, et Eesti ei peaks muutma oma senist kurssi. Aga kas Eesti põhiseadus vajaks uuendamist? Eesti ei pea oma kurssi muutma välispoliitilisi ega ka sisemisi arengueesmärke arvestades. Aga käiguvahetus on vajalik ning seega peame nägema rohkem inimest ja samal ajal mitte mingil juhul taganema majandusliku arengu tempost, mille oleme saavutanud. Praegu kerkib küsimus täiesti uuel kujul: kui mõned aastad tagasi rääkisime tublisti enam kui kümneprotsendilisest tööpuudusest, siis praegu on 1,6 protsenti registreeritud töötuid. Oleme jõudnud ühiskonna arengus täiesti uude etappi, kus peame senised protsessid ümber mõtestama. Väga palju on vaja aidata eelkõige pikaajalisi töötuid, pakkuda neile ümberõpet ja kaasata neid psühholoogiliselt uuesti ühiskonda, et nad looksid uusi väärtusi ning poleks riigi kulul ülalpeetavad. On vaja tegeleda sellega, et kõik noored lõpetaksid eelkõige põhikooli. Kes on lahkunud põhihariduseta, neid on tarvis tagasi tuua ja näiteks kutseõppeasutuse kaudu garanteerida lapsele kõik võimalused. Teame, et väga paljud meie perekonnad on nõrgad ja kes siis aitab, kui meie koos ei aita. Aga siiski – kas põhiseadus vajab näiteks presidendi valimisi arvestades muutmist? Eestil on küllalt hea põhiseadus. Ma ei hakkaks rääkima põhiseadusest esimese, 1992. aasta presidendivalimise valguses, mis oli väga omapärane ja unikaalne. Tuleks vältida, et selliseid asju ei oleks enam.
> Loe edasi |
