| |
|
 |
Tragikoomiline «Taarka» kuulub pärimustükkide lahtrisse ja laotab vaataja ette setu külaolustiku.
Foto: Sille Annuk |
|
Vanemuine üllatab tükiga setu lauluemast
(4)
12.08.2005 00:01
Katrin Ruus, Teatrikriitik
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 «Taarka» on Vanemuise viimase aja huvipakkuvaimaid
projekte: teater on läinud Tartust eemale, Setumaale, näinud vaeva
mängukeskkonnaga ja ka valitud materjal on huvitav ja riskialdis.
Samuti on Setumaa ja setudega seotud temaatika praegu aktuaalne ja meeliköitev. Nii nagu mõneski ajakirjanduses ilmunud teatriarvustuses mainitud, on «Taarka» Vanemuiselt üllatav samm. Lootustandev märk. Eelmise hooaja repertuaar tekitas küll juba mõningat masendust. Muusikal muusikali otsas kinni, raha maik juures. Tänuväärt sündmus Siiski ei saa öelda, et tegemist oleks olulise saavutusega teatrikunsti mõttes, pigem jääb kogu ettevõtmine tänuväärt sündmuse nimetaja alla. Tore, et valiti selline koht ja tekst. Tore, et kohalikud setu koorid saavad kutseliste näitlejatega koostööd teha. Ja loomulikult on tore näha rõõmu, millega kogu meeskond on projekti ette valmistanud ja teostanud. Aga lavastuslikult jääb «Taarka» kokkuvõttes siiski nõrgaks. Mõte ja idee on head, aga teostus saanuks palju parem olla. Kauksi Ülle mõelnud setu lauluemast Taarkast näidendit kirjutades näitleja Merle Jäägeri peale, kelle esituses see roll võiks teoks saada. Jääger on küll osasse igati sobiv, aga vähemalt esietendusel tundus ta kuidagi ebalev ja närvis. Eriti, kui teada, millise jõu, karisma ja energiaga on näitlejanna võimeline mängima. Ehk viis peaosatäitja pisut krampi teadmine oma suurest vastutusest ja soovist mängida setukeelses lavastuses? Võib aga loota, et iga järgmise etendusega läheb paremaks. Kõige orgaanilisemana tundus Marje Metsur, eriti just Taarka ema rollis. Selle kogemuse põhjal sooviks küll teda veel ja veel mängimas näha. Metsur ja Jääger hoiavadki kogu lavastust koos, ülejäänud rollide puhul jäi üldiselt meelde mingi häiriv, põhjendamatu karikatuursus. Selle mõte võis olla see, et setusid mängivad näitlejad peaksid olema väga loomulikud, aga rahvalaulukogujad ning karskusseltsitegelased kuidagi ebaloomulikud ning grotesksed. Kahjuks see eriti veenev ei olnud. Vabaõhulavastused eeldavad lavastajalt ja näitlejatelt erilist lähenemist, et publiku tähelepanu köita ja hoida. Kohati tundus kõik siiski suure kaosena: Taarka lugu võinuks selgemalt välja joonistuda ning sündmusi saanuks põnevamate lahendustega edasi anda. Liiga palju oli isetegevuse maiguga kaootilisust ja ebamäärasust, terviklikku lavastuskontseptsiooni kumas vähe läbi. Sama lugu on lavastuse teise tähtsa poolega – setu pärimuskultuuri esitamise ja tutvustamisega. Need kaks liini oleks saanud kindlasti paremini esile tuua ja lahti mängida. Muljetavaldav rohelus Esile tahaks aga tõsta keskkonda ja hoovi, kus «Taarkat» mängitakse. Rohelus, mis sinna tõeliste herneste, kurgi- ja kõrvitsataimede ning lilledega on tekitatud, avaldab muljet. Vanemuise «Taarka»-projekt on oluline seetõttu, et võrreldes võru keele ja kultuuriga on setudele seni suhteliselt vähem tähelepanu pööratud. Ehk annab see lavastus nüüd huvilistele tõuke asjaga
aktiivsemalt tegelemiseks. Setude eneseteadvuse ja väärikuse tõusu mõttes on
samuti kahtlemata tegemist tähtsa sündmusega.
«Taarka» • Võrumaal Obinitsas Seto Seltsimaja õuel • Etendused täna, 13., 14., 17. ja 18. augustil kell 19 • Autor Kauksi Ülle • Lavastaja Ain Mäeots • Nimiosas Merle Jääger • Osades Marje Metsur, Ode Alt, Helena Merzin, Margus Jaanovits, Indrek Tulp jpt • Kaasa teevad setu leelokoorid ja folklooriansamblid
|
