Tavaliselt sokutavad kahjulikke lepinguid riigiametnikele erafirmad, nüüd võib aga veeteede amet tunda rõõmu maksumaksja huvides Tartu Sadamal naha üle kõrvade tõmbamisest.

Veeteede ametiga sõlmitud kontrahti kohaselt pidi Tartu Sadam süvendama 34 meetri laiuse ja 1,2 kilomeetri pikkuse Eesti värava, mis jääb Uhti nina ja Piirissaare vahele.

Nahk üle kõrvade

Koos süvendamislepinguga andis veeteede amet Tartu Sadamale kaasa ehitusprojekti, mille andmete põhjal tulnuks kanalist välja tõsta 9000 kantmeetrit põhjasetet. Sadama praeguse juhi Peeter Kuke kinnitusel võttis ettevõte veeteede ameti mõõtmiste alusel saadud koguse ka lepingu sõlmimise aluseks ning oli nõus kogu töö ära tegema 1,5 miljoni krooni eest.

Süvendustööd algasid ning 2003. aasta suve edenedes välja veetud kogused muudkui kasvasid. Selgus, et tööde tegelik maht on pea kaks korda suurem kui veeteede ameti antud projektis kirjas. Sügiseks oli esialgu arvatud 9000 kantmeetrit igal juhul ammu ületatud.

Talve lähenedes pidi Tartu Sadam süvendamistööd pooleli jätma, süvendamata jäi viimane, samas kõige suuremat tööd nõudev ligi 150 meetri pikkune Eesti värava lõik. Vesi ulatub seal kuival suvel vaevu nabani.

Isegi kui riik maksnuks Tartu Sadamale esialgu kokku lepitud 1,5 miljonit krooni ära, jäänuks ettevõte Kuke väitel ikkagi kahjumisse – tegelikult kulus ainuüksi tehtud tööle kaks miljonit krooni. Nõnda pöördus Tartu Sadam veeteede ameti poole ning küsis tööde lõpetamiseks raha juurde, kuid jäi ilma ka esialgu lubatud 1,5 miljonist kroonist.

Veeteede ameti peadirektori Andrus Maide kinnitusel rikkus Tartu Sadam riigiga sõlmitud lepingut, mis nägi ette Eesti värava süvendamise 2003. aastal. Lisaraha nõudmise võimalust leping ette ei näinud, rääkimata töö lõpetamise lükkumisest 2004. aastasse. «Aga meil ei olnud võimalik selle hinna ja selle ajaga tööd ära teha,» tunnistab Kukk.

Ta möönab siiski, et leping ei rääkinud väljatõstetava muda kogustest, vaid sisaldas kohustust muuta Eesti värav laevatatavaks. «Kui te esitate ühekorruselise maja projekti ja tahate pärast kahekorruselist, siis ei ehita seda ju keegi valmis ühekorruselise maja raha eest,» ütleb Kukk.

Miks Tartu Sadam riiki oma raha kättesaamiseks kohtusse pole andnud? Esiteks on kohtuprotsessi tulemus Kuke kinnitusel ettearvamatu. Teiseks ei tee Kukk ega Rein Kilk saladust sellest, et ametnike väljavihastamine võib tekitada ainsale tõsiseltvõetavale Peipsil seilavale ettevõttele lisaprobleeme. Alati ju leiab, mille kallal norida.

Oht kinni jääda

Piirissaare elanikud vajavad aga turvalist laevaühendust mandriga, sõltumata Tartu Sadama ja veeteede ameti vaidluse tulemusest. Eesti värav on Piirissaarest põhja poolt tulevatele laevadele ainus ligipääs Piirissaarele ning Peipsi lõunaosale ja Lämmijärvele, ilma et peaks rikkuma piiri Venemaaga.

Nii 2003. kui ka 2002. aasta augustis sõitis Polaris Tartust Piirissaarele ja tagasi madala veetaseme tõttu erandkorras Vene territooriumi kaudu ning juhul, kui kuivad ilmad oleksid tänavu jätkunud, pidanuks Tartu Sadam Vene piirivalvelt ka nüüd ühekordseid erilube nuruma. Aga nagu kinnitab Tartu Sadama nõukogu liige Eero Mikenberg, võivad venelased loa täna anda ning homme mitte – idanaabri tujud on teadagi ettearvamatud.

Veeteede ameti juhi Maide sõnul on praegu ettevalmistamisel rahataotlus Euroopa Liidu struktuurifondile, mis näeb muu hulgas ette ka Eesti värava senisest märksa põhjalikuma süvendamise.

Rein Kilgi äride ühes äärmuses on rahapump Pärnu Sadam, teises aga Tartu Sadam oma nõukogude ajast pärinevate aluste ning ihukarvu kergitavate kahjumitega.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: