| |
|
 |
Creppi välikohvik |
|
Tänavaservile kerkinud välikohvikud jahutavad keelt ja meelt
13.07.2005 00:01
Eve Jaakson, suvereporter
Kai Väärtnõu, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Tartu tänavaäärile ja hoovidesse on suvehooajal jõudsalt välikohvikuid kerkinud. Ühelt poolt pani kaupmehi end agaramalt pakkuma hansapidu, teisalt meeldib kohalikelegi mõnusas korvtoolis kohvi nautida. Tartu Postimees vaatas, millised on kodulinna välikohvikute valud ja võlud.
Creppi
välikohvik Rüütli tänavale on Crepp end hästi sisse söönud: vähesed lauad on suvepäeval puupüsti täis ja pidevalt käib huvilisi uurimas, ega mõni koht vabanemas ole. Samas tuleb külastajatel leppida sellega, et neist üritavad küll ühelt, küll teiselt poolt mööda trügida jalutajad, kellele Rüütli tänava kohvikud on pidevaks teetakistuseks. Hoopis raskeks läheb kohvikust möödumine koeraomanikel, kelle lemmikud kipuvad rihmapidi lauakeste vahele jooksma ning sinna end kinni keerutama. Creppi oma kodukoer, omanikele kuuluv pisike vahva taks, on aga olukorraga harjunud ja siiberdab uljalt külastajate seas ringi. Plusspunktid saab Crepp ka kena suvemööbli eest, sest piirdutud ei ole puupinkide või valgete-roheliste plasttoolide välja tarimisega. Vaeva on nähtud rohkem: kenad toolid-lauad teevad muidu tavalisevõitu välimiljöö kodusemaks. Isegi see, et nelja inimese taldrikud korraga lauale ei taha mahtuda, on mõnusas õhkkonnas andestatav. Creppi imekenad teenindajad soovitavad suviseks kõhutäiteks salateid – seda siis, kui nälg asu ei anna ja kõht pilli lööb. Suvehitt – soe kanasalat (49 krooni) – on kerge, ent täidab korralikult ka suure mehe kõhu. Kui aga kõht päris pilli ei löö, siis tasub järgida ettekandjate sooja soovitust ja proovida ahjus valminud vormikooke. Rahvasuu teab juba rääkida, et need pidavalt lausa keele alla viima. La Dolce
Vita siseõu La Dolce Vita suvekohvikut pole uulitsalt kerge märgata, kuigi sinna pääseb ka Gildi tänavalt kangi alt läbi ronides. Aga ka läbi kohviku saab astuda mahedasse suvesse. Suveeksootikat on La Dolce Vitas enam kui küll: pool lõunapausist, mil vanade majade vahele paigutatud terrassil viibisime, loopisid töömehed sealsamas kõrval kaubikust küttepuid maha. Kruusa küll lendas, aga söögi sisse ei sattunud õnneks midagi. Ühtlasi sai ka eestlastele omast rahulolu tunda, et näe, meie siin sööme, aga teie soovite iga loobitud halu juures: oh, oleks meil ometi kallur või pudel õlutki. Et 30-kraadises kuumuses käib juba käredaks talveks valmistumine, oli tunda varemgi – kohvikut piiravad ühest küljest paar puuriita, mille külge kinnitatud korvides lobeeliad või petuuniad või hortensiad või teab mis sorti lilled annavad vahvalt koduse tunde. Samas võib itaalia söögi kõrvale imetleda sedagi, kuidas Gildi tänava poolt üles vuntsitud majad teiselt poolt lagunema kipuvad. Ent potjomkinlus ei häiri, pigem on hoovi eraldatus pluss, sest erinevalt Rüütli tänava varjualustest ei pea pidevalt tuttavatele tere ütlema ega möödujatel oma suutäisi lugeda laskma. Teenindus on lõbus, õlu külm ja kõhu saab Coca-Cola telgi all (kujunduslik aps!) ka täis. La Dolce Vita köögist sobivad suviseks söögiks hästi kõhtu täitvad pastad (alates 49 kroonist) ja näiteks lasanje (55 krooni), mida paljudest teistest Tartu söögikohtadest võib otsima jäädagi. Maksuameti
välikohvik Raekoja platsil paari lauaga esindatud vastse õlletoa Maksuamet suvekohvikus võib saada päikesepiste – mitte ühtegi varju, et end lõõmava päikese eest kaitsta. Pubile see kindlasti näljaseid kliente juurde ei too, sest palavaga on söögiisu teadupärast kõvasti kasinam kui külmaga. Ent õlut voolab rohkem, nii et tegu võib olla ka kavala kesvamärjukese müütamise plaaniga. Olgu, päikese eest saab heal juhul varju pugeda ka kõrvalasuva Suudlevate Tudengite lokaali varjude alla, sest kaks söögikohta kuuluvad samadele omanikele, ning ka köök, milles toidud valmistatakse, on neil ühine. Maksuametit peetakse rahvasuus kõige kliendivaenulikumaks asutuseks, loodetavasti ei ole sellist eesmärki endale võtnud sama nime kandev söögikoht. Pole mina veel enne oma kõrvaga kuulnud, et delikaatsele vihjele lauale toodud saiu kirjava hallituse kohta annaks teenindaja vastuse: «Oih, need ei pidanud küll SIIA lauda tulema!» Miinuspoolele lisaks veel, et soovitud õllemarki pole ja alternatiivina tellitud teine mark on soe mis soe. Aga iseenesest on meeldiv Raekoja platsi nautida, ehkki tillukesegi sajuga oleks Maksuametis selle lõbuga kuri karjas. Õllekõrvasega Maksuamet hätta ei jää, nautida võib nii juustuvalikut (40 krooni) kui tavapäraseid küüslauguleibu kastmega (20 krooni). Vähema kalorsusega eine otsijatele on mõeldud näiteks kreeka salat (50 krooni). Maailma
välikohvik Kui tunnete end suvisel ajal Tartus pisut üksikuna, tasub maha istuda Maailma välikohvikus – seal hoiate kätt linnaelu pulsil ja kohtate lähima veerandtunni jooksul suure tõenäosusega suisa mitut tuttavat. Nimetet õuekohvikus võiks pidada isegi arvet, kes on linnas liikvel, sest kesklinnas uidates on Rüütli tänavat raske vältida. Ja miks peakski – uue sillutise ja mitme õuekohvikuga näib tänav üle hulga aja elavana. Ettekandjad märkavad uusi kundesid kähku ja nende naeratus tundub olevat tavatult siiras, mitte tööandja käsul näkku opereeritud. Vahel juhtub, et mõnda toitu tuleb kummaliselt kaua oodata, kuid sel juhul paluvad teenindajad vabandust ja lisavad mõne selgitava sõna, mis nimelt nii kaua aega võttis.
> Loe edasi
|
