Prillidega habemik Margus Kiis (32) ehk ygalerist saab esmaspäeviti tavaliselt mahti vabadust nautida. Seekordne töönädala algus viis ta fotoväljapaneku avamisele. Ja nagu ta umbes neljalauselises avamiskõnes teatas, oli tegemist tema kui lastekunstikooli uue galeristi esimese näituseavamisega.Ajalooliseks ekspositsiooniks osutus moekunstnik Kristina Paju «Vaikus moefotograafias», mis on valminud koostöös Anna-Stina Treumundi ja Kaisa Eichega. Need kolm neidu on poole saledamad ja kaks korda kaunimad kui Kiis, ometi hakkas galerist teiste hulgas silma – kaameraga, mis on talle justkui näkku kasvanud. Kus aga on midagi olulist kunstnike ja muusikutega sündimas, seal on platsis Kiis, aparaat silma ees. Film, foto ja kunst Miks kaamera? Esialgu tegelesin fotograafiaga, aga ma ei ole eriti tugev momendi tabaja. Isa ostis mulle 1988. aasta lõpus 8-millimeetrise filmikaamera. 1990. aastate alguses tulin Tartusse ja läksin kohe filmiklubisse. Sellest ajast peale olen regulaarselt filminud, hiljem videokaameraga. Ma olen kirglik ajaloolane ja mul on vajadus jäädvustada. Olen võtnud videosse ka mitmeid erinevaid rokkbände ja pannud osa klippe Youtube´i veebisaiti üles. Väga palju erinevaid on olnud ka kunstnikke, kes on näidanud oma töid Y-galeriis. Millised on olnud kõige olulisemad näitused selle galerii ajaloo jooksul alates jaanuarist 2004? Oi, see on raske küsimus. Mul on olnud Y-galeriis üle saja näituse ja need olid väga erinevad – on isegi ette heidetud, et liiga erinevad, mistõttu tase kõigub, et oleksin pidanud mingit stiili ajama. Mingi rea ajamine ei olnud mulle kunagi eesmärgiks, ainuke eeldus oli, et siin oleks näitustel uudislooming. Kuidas nende väljapanekute põhjal eesti kunst tundub? Selge vahe on sees, kust piirkonnast kunst on pärit. Tartu kunst on ikka endiselt maalikeskne, traditsiooniline ja konservatiivne, maaliline ja suhteliselt väikese sotsiaalse elemendiga. Tallinna kunst on vastupidi – maal on seal ainult vahendiks, tallinlased eelistavad maailmakunsti viimaseid sõnu proovida. Kuidas sai ygaleristist kunsti tegija? Hakkasin 2005. aasta lõpus pärast 17 aastat tegelema uuesti fotograafiaga, suhteliselt kontseptuaalselt. Teen fotosid stuudios, kus saab sättida ja seada. Moodustasin rühmituse 13er, milles ma olen praegu üksinda, see on rohkem minu alter ego. Edu tuli üsna kiiresti. Kõigepealt oli koos rühmitusega OMP projekt «Naine-masin, naine-loom» ja tänavu aprillis oli 13er-i soolonäitus «Elukangelased-naised» Tallinnas Draakoni galeriis. Mis mind väga huvitab, on esteetika, mis on seotud totalitaarsete ühiskondadega. Eestis väga palju sellist liini ei harrastata. Eestis on üldse teatud kindlad fotograafia suunad ja eriti palju varieerimist ei ole. Siin ei ole väga keeruline omapära leida. Õhtu, öö ja hommik Esmaspäeva õhtul Jänese tänavasse suhteliselt hilja koju jõudnud, asus Kiis kirjutama retsensiooni kunstikooli õpilase Liina Loperi diplomitööle «Show Time». Kirjutas päris pikalt. Karjainstinkt võimaldab inimeste kergesti ärakasutamist ja see on rumaluse üks osa. Hilised kojujõudmised ja ülevalistumised tekitavad pereelus nii mõnigi kord naginaid, nagu on ka Kiisi blogis näha, aga ega see uudis ole – töö ja pere kipuvad ikka vastuollu sattuma. Teisipäeva hommikul kogunes komisjon Y-galerii hoovi diplomitöö kaitsmisele. «Väga karm ma ei olnud, mulle see töö meeldis,» ütles Kiis. «Ma soovitasin panna kõrgema hinde.» «Show Time» meeldis ka töö juhendajale, kunstnik Enn Tegovale. Üksiti kiitis ta retsensenti ja ygaleristi. «Kiis on hea galerist selles mõttes, et ta on teinud Y-galeriis igale vanuseastmele näitusi, küllaltki palju andnud ka isetegevuslastele võimalusi ja galerii õue kutsunud rokkansambleid esinema,» ütles Tegova. «Autoriteeti tal kunstirahva seas juba on.» Ygaleristi iseärasustest, mis võivad teisi häirida, oskas Tegova välja tuua vaid ühe. «Kunstnik, kellele on antud võimalus siin näitust teha, peab ise selle ülespanemisega toime tulema,» ütles Tegova. «Oma näitust siin tehes ma mõtlesin, et ta võiks rohkem aidata. Aga eks ta teadis, et ma ju vana tegija – küllap ma hakkama saan.» Rumaluse vastu Mitmete veebiseltskondade mõneti mõõkteravates seisukohavahetustes võib sageli kohata Kiisi või ygaleristi vaheletorkeid. Millest selline maailmaparandamise tarvidus? Lollust on väga palju. Inimese peamised instinktid on karjainstinkt ja omandiinstinkt. Karjainstinkt võimaldab inimeste kergesti ärakasutamist ja see on rumaluse üks osa. Maailmaparandamise tahtmine on mul olnud ammusest ajast peale. Ma ei arva, et karjal on alati õigus, ja ma olen mõned asjad analüüsinud läbi oma rumalas ajus – ma ka ju kõike ei tea – ja proovinud levitada oma arvamusi. Kas rumalus tuleb kellelegi ka kasuks? Inimesi manipuleeritakse üsna julmalt. Poliitikud manipuleerivad inimesi kõige labasemate võtetega, see on jube, kuidas inimesed lähevad nende õnge. Hämmastav, et täiskasvanud inimesed mõnikord kohe üldse ei mõtle.
> Loe edasi |
