Anastassia, Aleksandri ja Bernhardi mõtetest kokku pandud lood põhinevad nende 1945. aasta suvel Toms­ki linnast ja Novõi Vasjugani asulast Eestisse saadetud kirjadest. Kirjad olid adresseeritud Maria Bachmannile, kes oli siis 21-aastane neiu. Ta elas Tartus ja valmistus õppima Tartu kunstikoolis.

1941. aasta 14. juuni küüditamisest oli ta õnneliku saatuse tõttu pääsenud.

Samal teemal: Kolmnurgaks murtud sõnad

Perekonna pea, Eesti Vabariigi politseiohvitseri mundrit kandnud isa Georg Bachmann lahutati lähedastest Narva vaksalis juba küüditamistee algul. Georgilt kirju Eestisse ei saabunud.

Kõik pere liikmed, välja arvatud isa, kohtusid üksteisega kodumaal alles pärast 1956. aastat. Kedagi selles loos nimetatuist ei ole enam elavate kirjas.

Kirjavahetus kuulub ühele tõsise ajaloohuviga inimesele, kes märkas kolmnurkseid ja sõjaväetsensuuritempliga kirju kollektsionääride kokkutulekul, kus selle saatuseks oleks kergesti võinud saada erinevatesse kätesse laialipudenemine.

------------------------------------------------------

Tere kallis õde!

Sirelid õitsevad ja kased on hiirekõrvul. Metsas lõhnab praegu imeliselt. Meie külake asub täiesti taigas. Juba viie kilomeetri kaugusel asulast elavad karud.

Taiga on mets, mida on raske ilma kirveta läbida. Koht, kuhu väga harva astub inimese jalg. Ilma tikkudeta võid taigas otsa saada juba tänu sääskedele ja parmudele. Annaks jumal, et sa ei eksiks taigasse.

Jah, taiga on midagi tabamatut. Näe, kui kaua me siin juba elame, aga kordagi pole midagi taolist juhtunud nagu nüüd. Isegi mitte vanad kohalikud kütid ei mäleta, millal midagi sellist juhtus...

Meid on hakanud karud piirama. Öösiti väriseme hirmust. Igaüks, kellel on oma lehm, väriseb eriti.

Ühel hommikul hakkasid koerad haukuma. Küla on meil suur ja koeri palju, ühesõnaga koerad ajasid karu taga ilma jahimeheta.

Teisel ööl ilmus karu Volhovisse. See on kolhoos, mis asub meist 8 kilomeetri kaugusel. Karu sattus magavasse külla ja murdis seal kohe ühe lehma. Kolhoosi esimees ärkas kisa peale ja sai aru, et karu huligaanitseb. Ta tõusis, haaras püssi, läks välja ja laskis oma koerad karu peale lahti.

Kakskümmend kilomeetrit meie külast, Aipolovos, ilmus samuti karu välja ning murdis kaks lehma ja läks karistamata metsa tagasi.

Ühesõnaga siin taigas on karudega täielik korralagedus.

Sa ära imesta, kui saad ükspäev minult kirja kasetohul. Paberi puudus on meeletu. Palun sind, saada mulle panderolliga marke, paberit ja sulgi ning kui võimalik, siis saada mingisugune raamat eesti keeles või muidu ununeb see keel hoopis. Ja saada mulle värvilisi pliiatseid, kui nad teil olemas on!

Õpin hästi, geograafias, ajaloos, esteetikas, joonistamises on mul ainult ümmargused viied. Vene keeles ja aritmeetikas neljad.

Muide, ma olen sulle unustanud teatada, et ma omandasin ühe eriala – nimelt loosungite maalimise. Hiljuti meie artellile maalisin 2 loosungit ja teenisin 10 rubla. Selle eest saab viis korda käia kinos. Või kui lisada 2 rubla, siis võib osta ühe liitri piima.

Sa ära mõtle, et meil on siin täielik vaikus. Peaaegu igas majas on seinal reproduktorid.

Koolis, klubis, haiglas ja paljudes teistes hoonetes põleb elekter. Ilmub kohalik ajaleht «Stalini Tee». Ei ole ainult autosid ja väga harva lendavad lennukid, kui kaks korda kolme aasta kohta, siis on hästi.

Täna on meil väga palav päev, palavusest võiks kohe hapuks minna, aga vesi on jões külm ja ujuda ma siiski ei kavatse.

Kui palju kordi olen ma meenutanud Soome lahe merelaineid! Kui palju meeldivaid päevi on veedetud seal mereäärsel liival!

Saada mulle õngekonksusid ka, kõige väiksemat ja keskmist suurust. Need kuluvad mulle endale ja võib-olla loovutan mõne sõbrale.

Ema on praegu natuke haige, kuid võrreldes teiste päevadega tunneb ta ennast täna hästi. Kiirustan lõpetama kirja, sest just täna arvatavasti läheb postikaater.

Olen alati su vend Aleksander

(Aleksander on 11-aastane)

Armas, kallis laps!

Aleksander on iseenesest mõistetavalt kasvanud palju, kuid väljanägemine on tal kehvavõitu ja kaal toidu tõttu vaid 46 kilogrammi, aga oli 76. Vaevalt-vaevalt liigume.

Alik huvitub markidest. Korja ja saada talle mõned. Võiks saata panderolli ajalehtede-raamatute ja niidiga, mulle oleks väga vaja rohelist ja helesinist, et kampsuni ja särgi peale välja õmmelda. Samuti joonista väikesi pildikesi, mis sobiksid taskurätikutele, või veel parem, kui saaksid saata mingi hea käsitöö žurnaali, kus on sees ka kootud asju. Ja veel oleks väga vaja vesinikülihapendit, see oleks Aliku jaoks, ta põeb – tal on käe peal haav juba varsti terve aasta, ei parane.

Sinu pildid on väga ilusad, mulle meeldib väga see klaveri taga. Kuidas sa küll ilma minuta oled suureks sirgunud?

Kirjuta, mis noodid sul on ja mida sa mängid? Kus on kõik meie albumid ja fotod. Kui sul on minu pilt koos isaga (see, mis oli suurendatud) – siis palun saada mulle. Kelle käes on minu õmblusmasin ja mis on saanud jalgratastest ja seinakellast.

Kirjelda, missuguses olukorras leidsid eest meie korteri.

Palun, kui sul on võimalik midagi meie asjadest ära müüa ja mulle välja saata kolm tuhat rubla, siis tee seda. Sest uuel kevadel pean ehitama omale hüti, meie vana saun laguneb ära. Talvel ise teen metsa, ise hobusega viin välja, maa pean puhastama ja kännud välja juurima. Töö on raske, kuid pean selle kõik ära tegema, muidu elu on võimatu. Oleme väga ära piinatud ja väsinud kõigest sellest.

> Loe edasi