Napilt pool tundi hiljem lülitati tuhandetes kodudes telerid riigitelevisiooni kanalile, et kaeda, kuidas Kiievis peetakse järjekordset Eurovisiooni lõppkontserti. Iga-aastast sillerdavat-sädelevat superšõud, võimsat glamuuri- ja kitšigalat.

Vaikne gala

Ka autorilaulufestivali Mailaul peakontsert, kus teiste hulgas esines see üksildane kitarrist (passi järgi Mart Johanson), oli gala. Tõsi, Kiievi-pillerkaarist palju hämaram ja vaiksem. Ei olnud kaelamurdvaid tantsunumbreid ega tuhandeid kaameraid, kulda ega karda.

Kokku üle kümne muusiku tuli üksi, mõni sõbraga kahekesi, lavale, esitas omaloodud palasid, millel ka sõnum kanda, ning kadus siis tasahilju taas kulisside taha.

Reedel-laupäeval väldanud Mailaulu peaesinejana saabus Soomest.

Sealse autorilaulu suurkuju J. Karjalaineni bluusi- ja soulihõnguline kontsert meelitas Vanemuise väiksesse majja peaaegu täissaali.

Terve hulk laululoojaid jõudis kahel õhtul oma palasid esitama ka Tartu kohvikutesse-pubidesse.

«See on siin sees,» vastas poeet Jüri Kaldmaa küsimusele, mis teda sunnib oma sõnumit kitarri ja laulu abil kuulajateni viima. Ja koputas rinnale, viidates nii, kus täpselt see asub.

Iseäralik laulmisviis

Vanemuises kolm laulu esitanud Kaldmaa lausus, et on laulnud juba paarkümmend aastat, peamiselt aga köögilaua taga.

«Lapsepõlves tunnistati mind täiesti ebamusikaalseks, ei võetud muusikakooli ja visati poistekoorist ja segakoorist välja,» lausus ta. «Aga vaatamata koorijuhtide ja muusikapedagoogide diagnoosile tõestasin ma endale ära, et see on minu sees olemas. Laval esinemine on mulle üldse teisejärguline.»

Suudlevates Tudengites ja Ülikooli kohvikus kõrilaulu laulnud Aapo Ilves lausus, et laulab seepärast, et saab oma häälega kätte helisagedusi, mida teised ei saa.

«Kui mina ei laulaks, jääksid need asjad laulmata, nii lihtne ongi,» lausus ta.

Iseäraliku ja ürgkõlalise laulmisviisiga peaks Ilvese sõnutsi igaüks harjutades hakkama saama. «No mina saan ja ega ma siis mingi värdjas ole,» lausus ta muiates.

«Sain lükke sellise muusika poole saami joiult, kodus saunas harjutasin ja siis hakkas tulema,» sõnas ta. «Põhimõtteliselt on kõrilaul nii võimas asi, et sellega saaks kas või klaasi lõhkuda ja endast gripi välja jörrata.»

Sõnumitoojad-esinejad käisid muusikas enamasti mööda bluusi- ja folgiradu, saatepilliks oli pea kõigil napp üksik akustiline kitarr.

Mõnel natuke enam – Maria Peterson ja Eva Eensaar mängisid kitarre kahekesi, ansambli Vinland liikmed Juhani Jaeger ja Ott Kaasik kasutasid lisaks akustilisele kitarrile veel viiulit ja mandoolatki.

Lauri Sommer aga esitas kontserdimajas lisaks kahele kitarriga palale veel itku surnud vanaema mälestuseks ning see saatepilli ei vajanud.

Elektroonilise muusika tegijatena tuntud Ramo Teder ehk Pastacas ja Eero Barndõk ehk Barbariz pidid küll algul arvutiga loodud helitaustu kasutama, ent nemadki otsustasid kitarri kasuks.

Vanema põlvkonna lauljad Tõnis Mägi ja Kait Tamra saatsid end klaveril.

Nõuab tajumist

«Minu lemmik oli kindlasti Tõnis Mägi,» kinnitas kooliõpilane Annika Oselin. «Aga tegelikult polegi minu arvates autorilaulu puhul autor ise nii oluline, tähtis on laulu sisu. Inimesed laulavad ju sellest, mis meid kõiki puudutab.»

«Istub hinge,» lausus Hillar Surva, kes oli peakontserdile Põlvamaalt tulnud. Ka Surva nimetas enda lemmikuks meest, kes end klaveriga saatis – Kait Tamrat nimelt.

«Olen ise käinud näiteks džässiklubis muusikat kuulamas ja trummide, kontrabassi ja saksofoni kooslus istus kohvikusse väga hästi,» kommenteeris Surva küsimust, kas sõnumipõhist autorilaulu passib üldse kohvikus õlle või prae kõrvale kuulata. «Aga see muusika, mis siin on, seda peab nagu natuke tajuma või jagama.»

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4