Mida enam 1940. aasta sügise poole, seda rohkem pakuvad inimesed kuulutusterubriigis müügiks oma poekest, Mercedes-Benzi või maja. Tasapisi hakkab ostu- või tööpakkumiskuulutusi vähemaks jääma, aga müügikuulutusi tuleb juurde.

Pole ka ime, sest septembris annavad paljud kaupmehed teada kas lihtsalt inventuurist või siis inventuurist seoses natsionaliseerimisega.

Kaupmehed on hämmastavalt kohanemisvõimelised, ent seekord kohanemisvõime neid ei päästa.

Raamatuärid ja kirjastused asuvad kohe pärast juunipööret lausa Postimehe esiküljel reklaamima vene keele vestmikke, kuulutustes hakkavad oma oskusi senisest märksa agaramalt välja pakkuma vene keele õpetajad.

Osaühingu Ilutrükk trükikoda lubab trükkida Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu lipule «asjatundlikult» vapi.Ühest juulikuu Postimehest leiab ka punalipu valmistamise üksikasjalise õpetuse.

Kadunute otsingud

1941. aasta 13. juulil ilmub vahepeal seoses sõjaga ilmumispausi teinud Postimees uuesti, sedakorda Suur-Saksamaa kontrolli all. Sellal kui ülejõelt pommitavad linna veel punased, annab Postimehe talitus teada, et vajab lehemüüjaid.

Juba 17. juulil ehk ülejärgmises numbris otsitakse pagareid, leivategijaid, ettekandjaid ja köögitöölisi. Kõiki Tartu Tarbijate Kooperatiivi koloniaalkaupluste teenistujaid kutsutakse aga tööle tagasi. Lisaks tuletab Postimees meelde, et ka sõjas purunenud klaasi tükid tuleb kokku koguda, et klaasivabrikud saaksid neid kasutada toorainena uute ruutude tegemiseks.

Tasapisi seisukord rahuneb, rinne kaugeneb ja lehte ilmub pikk ja põhjalik rubriik, millel jätkub elujõudu kogu sõjaajaks ja pärast sedagi – otsitakse taga küüditamiste või sõja käigus kaduma läinud sõpru ja sugulasi.

Viimane Postimehe Saksa okupatsiooni aegne number digiteeritud Eesti ajalehtede arhiivis pärineb 1944. aasta 16. septembrist ja on kõigest kaheleheküljeline. Lehetoimetus ise oli selleks ajaks evakueeritud Viljandisse. Teisest leheküljest pea poole katavad kümned ja kümned kuulutused, kus otsitakse sõjapõgenikke.

Sõja jooksul on näha vaesuse süvenemist, ikka ja jälle leiab teateid näiteks kadunud vasaku jala kalossist, uuest mustast vildist, parema käe nahkkindast või sellest, et sõjapõgenikud on kaotanud «kolm suurt käsikohvert».

Aus jutt

1945. aasta jaanuaris ilmub Postimees taas, sedakorda ENSVs. Kuulutusterubriigis otsitakse töölisi, teatrid ja kinod kutsuvad filme-näidendeid vaatama, hobune vahetatakse hea lüpsilehma vastu ja M. Põder pakub klaveriõpetust.

Kui Eestis tuleb järgmine režiimivahetus, olgu selleks siis Pätsu-laadne diktatuur või Venemaa sissetung, siis soovitan vaadata kuulutusi. Neis ei aja südant pahaks tavalugudest vastu karjuv kollaborantide kiidulaul, kuulutused on ausad. Need räägivad lakooniliselt sellest, mis inimestel on puudu või üle. Järelikult siis tõest.