Johansoni töökohustuste hulka kuulub nimelt ka tule kustutamine, mis lükkabki meie kohtumise edasi – et ühe näituse avamisel ei saanud tema kaudu kutsutud bänd osaleda, võttis Ants Johanson kätte ja sõitis koos vennaga pealinna laulma. «Selliseid olukordi, kus asjad tuleb lahendada oma naha ja närvidega, tuleb ikka ette,» ütleb mees. «Inimene on vägev olend – kui mingit väljapääsu ei näe, avastab endas jõuvarud ja sööstab olukorda päästma.»Autorilaul südameasi Äsja lõppenud neljanda autorilaulufestivali «Mailaul» korraldas Johanson sel aastal esimest korda perefirmaga Arm Music. Ise jäi ta ettevõtmisega rahule – Athena keskusesse sobib festival hästi ja publiku vähesuse üle kurta ei saanud. «Kuigi mingi kunstiniši uuesti inimesteni toomine on alati risk,» nentis Johanson. «Mailaulu» võib pidada 1970.-1980. aastatel Tartus toimunud levimuusikapäevade järeltulijaks, toona öeldi seal ridade vahelt asju, mida enam laulu kaudu öelda pole vaja. «Vastupanu vaim, mis siis heljus, seda praeguses autorilaulus pole,» märkis Johanson. «Nüüd võiks tarbijaühiskonna vastu midagi öelda, aga see vist nii palju ei häiri – inimestel on palju asju veel ostmata.» Riho Sibul ütles autorilaulu kohta, et see olla kitarri saatel muretsemine. Johanson arvab, et sõnumit saab väljendada mitut moodi ja stereotüüpe tuleb hakata nihutama, pakkuma teisi variante. «Mureliku laulja kõrvale tuleb tuua rõõmsam laulja ja nii on «Mailaulul» olnudki,» rääkis ta. Samas: kui kõik ümberringi pakuvad hedonistlikku lusti eneseunustamise kaudu, siis pole paha aeg-ajalt ka mõtlikum olla. «Ei tee ju kellelegi halba mõnikord pisar poetada,» arvas Johanson. Perefirma Arm Music koos vendade Jaagu ja Mardi ning õe Kärdiga koondab ühtlasi kontserdikorraldus-, salvestus-, publitseerimis- ja muusikukogemustega inimesi, kes tahavad olla tihedas kontaktis tugeva isikupäraga muusikaga. «Üritame pöörata tähelepanu muusika sisule, päritolule ja sõnadele,» sõnas Johanson. Praegusel ajal tegeldakse Ants Johansoni hinnangul liialt palju vormiga – terve tööstus töötab selle nimel, et välja raalida viis, mis teeb hitist hiti. Suurepärast teksti see ilmtingimata ei tähenda, pigem pööratakse teise asjana tähelepanu esineja imagole. «Vormi on praegu rohkem kui sisu, aga see ei pea nii olema,» märkis ta. Autorilauluga püütaksegi tõmmata tähelepanu ka sõnumile. Eurovisiooni Johanson siiski vaatas. Enda sõnul just nii nagu kunagi seebikaidki – kõrvaltvaataja pilguga ja mõningase imestusega, sest tunneb end natuke teistsugusena. «See ei ole ju muusikavõistlus, pigem kultuuriliste jõujoonte ja spordivõistlus, suur telešõu,» sõnas Johanson. «Tants ja lavašõu on järjest olulisemad.» Puhata ei oska Johanson nimetab end suureks sehkendajaks. «Ehk saaks seda, mida ma teen, teha palju vähema närvi- ja tervisekuluga,» sõnas ta. Sehkendamine samas jällegi sobib talle ja katki jätta ta seda ei julge. Kui nädalavahetusel kaks päeva lihtsalt telekat vaatab, siis tuleb esmaspäeval end väevõimuga sundida arvutitki lahti tegema. Sellepärast ei sunnigi ta end kogu nädalavahetuseks puhkama. «Ma ei oska aktiivselt puhata ka, ma vedelen,» selgitas mees. «Ma ei naudi kokkamist, aiatöid ega remonti.» Ta kahetseb, et temast pole romantiliste õhtusöökide korraldajat ja küünlasüütajat, nagu Ameerika filmides harmoonilist elu kujutatakse: «Minu prioriteet on olnud töö, nii õudselt kui see ka ei kõla.» Johanson ei mäleta, et ta oleks lapsena oma vanematega väga palju koos midagi teinud, ja arvab, et pole ka oma lastega piisavalt tegelnud. «Aga mina tundsin end alati väga hoituna ja olen püüdnud teha nii, et ka minu lapsed oleksid hoitud. Igatahes on nad tublideks kasvanud ja mul on nende üle väga hea meel.» Töö, mis on Johansoni elus prioriteediks kujunenud, pole niisama töö, vaid ka hobi. «Olen mõelnud, et kui neis kultuuriniššides rahmeldades eluga toime ei tule, läheks ehitajaks või taksojuhiks, aga seni on mul olnud õnn teha seda korraldustööd,» tõdes mees. Tema kinnitusel on õnn ka see, et ta saab laulda, aga ei pea muusikategemisega leiba teenima, sest viimasel juhul peab eesti muusik tihti tegema kompromisse ja võtma vastu pakkumisi, millest pigem eelistaks loobuda. Ennast peab Ants vendade Mardi ja Jaagu ning õe Kärdiga muusikat tehes pigem saatjaks. Ta naudib korraldaja rolli, rahva- või autorimuusika asjade korraldamist. «Viljandi puhul on näha, et midagi on õnnestunud, peale on kasvanud põlvkond, kes rahvamuusikat kai-fib,» tõdes ta. Johanson tunnistab, et folgile tuleb suurem seltskond siiski festivali õhkkonna pärast. «Meil on kordades rohkem Viljandi folgi fänne kui rahvamuusika fänne,» tõdes ta. Kõige olulisem on aga see, et festival on toonud pärimusmuusika kultuuripilti. Praeguseks on nii, et pärimusmuusika tähendab Viljandit ja Viljandi pärimusmuusikat – nii juba 15 aastat. Tiitel oli hea süst Aasta rahvakultuurikandja nimetuse laureaat Ants Johanson ütleb, et tänu tiitlile on tema vastutustunne suurenenud, see oli hea süst. Kultuuriürituste korraldajana kinnitab ta, et mida hullem ja äärmuslikum on idee, seda uhkemaid asju võib tulla.
> Loe edasi |
