Enriko Talvistu: grafiti ei ole muuseumikunst

Nad ju lihtsalt määrivad seinu. No vaadake ometi neid rikutud tarasid või värskeid ehitisi – isegi Tartu kaubamajale plätserdati silt, et siin on vingugaasi sissehingamise piirkond. Seda noorema seltskonna eneseväljendamise tungi nimetatakse Eestis juba üle kahekümne aasta grafitiks.

Loomulikult oli see klassikaliste freskomaalijate arvates suisa pühaduse teotamine, kui kunstihariduseta poisid tegid midagi pindadele avalikus ruumis. Ja seda loata ning lootuseta vähimalegi tellimusele.

Mõlemad tahavad ennast väärtustada. Diplomeeritutele jätkub publikut, teised peavad leppima avalikus ruumis silma jäämisega. New Yorgis alustati metroovagunite täismaalimisega, Stockholmis maaliti oma sõnumeid keskvaksali kanali looduslikust graniidist seintele.

Tartus on nüüdseks lammutatud ehitusvaremed Lille mäel lausa legendaarseks muutunud – vähesed meenutavad veel neid grafititeoseid suisa kesklinnas. Uued väljakutsed on pigem raudteed ääristavatel betoonplankudel. Eesmärk on ikka üks: et võimalikult rohkem inimesi nende sõnumit näeks.

Sodijad ja tegijad

Maailmas kasvas see sõnumitoojate liikumine välja hipparite protestiaktsioonidest Vietnami sõja ja kõige muu toona vägivaldse vastu. See erineb siiski tunduvalt turistide kirjutistest Egiptuse püramiididel ja templitel või Taevaskoja liivakivipaljanditel.

See Tartus nähtav seltskond, olenemata sellest, kas neil on oma internetilehekülg või mitte, jaguneb omakorda mitmesse alaliiki. Kõrgemal on need, kes võtavad oma tööd kunstisõnumina ning teevad selle edasiandmiseks palju eeltööd ning kulutusi.

Alamal on need, kes lihtsalt väljendavad oma gängide või pisipseudokampade kuuluvust igapäevaste allkirjadega kohtadel, mille valiku suhtes pole neil mingeid ideelisi aluseid. Viimased tõmbavad esimestegi eneseväljendusi alla sellesse poolkriminogeensesse seltskonda, mis kujundab ühiskonna hinnangu nähtusele tervikuna.

Kuid egas selle nähtuse negatiivse külje levik tekkinud millestki muust kui ühiskonna võitlusest «seinasodijate» vastu. (Lugeja harimiseks: tagid – mõnetäheline lühendallkiri, stenciled – uuemal ajal levinud algeline ühevärviline, enamasti must šabloontrükk.)

USA vabariiklase Rudi Giuliani täissallimatus New Yorgi metroovagunite sodijate vastu tõi kaasa spreikannijate võtete muutumise kiireks ja tabamatuks, millest ka need lühisõnumid ja šabloonid.

Asi levis kui pseudokunstiline võte Tartussegi mõni aasta tagasi. Lihtsalt on moodne oma tagiga uut, värskelt lõpetatud ehitist õnnistada.

Need värskete seinte roojajad ei oska mitte ainult oma kolme kraaksjalga kusagile värskelt renoveeritud seinale jäädvustada, vaid nad käivad samamoodi roojamas ka oma «erakonnakaaslaste» taieseid tagasihoidlikel betoonseintel kusagil linna ääremaadel. Nii tekivad sinnagi õige pea peale sildid a'la NLG (ümberöeldult nitrolakkujate gäng).

Kallis lõbu

See aga ei tähenda, et meil ei oleks grafitimeistreid. Nende sõnumid on ehk väheütlevad, aga avalikku ruumi omamoodi kujundavad. Ka varalahkunud eesti kirjakunsti isa Villu Tootsi poolt oleksid need südantsoojendavat heakskiitu pälvinud.

Ma ei suuda üle poolte grafititekstide aapeid lugeda, aga dekoratiivselt on nad täiesti võimsad. Tegijad ise ütlevad, et parimad on betoonseinad. Metallil ja plastil kipub värv jooksma, seega on teostamiseks rohkem aega vaja. Silikaadi ja krohvi puhul imab sein liiga palju värvi sisse (lisaks kallis ka). Tellislaol peab arvestama seina reljeefse mustriga, mis rikub tulemuse visuaalset kvaliteeti. Seega täiesti maalitehnoloogiline lähenemine.

Keegi seda friikidele kinni ei maksa. Ühele umbes viieruutmeetrisele betoonseinale kulub tuhande krooni jagu värvipurke, lisaks korraliku õhufiltriga näomaskid ja videotehnika kogu loo fikseerimiseks.

Tulemus on Tartus paarikümne fanaatiku kohta üllatavalt hea. Ärge arvake, et leiate nende teoseid suvaliselt seinalt, pigem ikka raudteeäärseilt taradelt. Targem on käia iga paari nädala tagant vaatamas, kas varasemaid pole mitte üle maalitud.

Selline käitumine on nende aukoodeksis täiesti tavaline. Ei tea, kas limiteeritud pinna tõttu või autentsusest. Sest kui mõni tagitegija on sinu taiese ära solkinud, on algne visioon ju kadunud.

Tartu on piisavalt väike linn, et kõiki grafitinähtuse paremaid näiteid üle vaadata. Ei pea reisijuhi abil minema äärelinnadesse ekslema, ehkki selliseid reisijuhte on maailma linnades juba tehtud.

Võib mõista keskmist linnakodanikku, kes sellele kõigele viltu vaatab. Samas kasvab peale noorem põlvkond, kes ehk kinnisvara ei arenda, aga ometigi mõistab selliste dekoratiivsõnumite kohta oma põlvkonna kultuuriruumis.

Sõnum panga seinal

Ei hakka minagi vanaldase kunstiloolasena lugema hosiannat, kui piltsõnum retsib kellegi eravaldust vastu omaniku tahtmist. Tahan vaid juhtida tähelepanu selle nähtuse õilsale küljele, mille tegijail on oma suhtumine ja kultuurisõnum öelda.

Tartus on ehitatud küllaldaselt mõttetuid betoon- ja muust materjalist seinu, mille ilme on rohkem kui väheütlev. Kohati tahaks anarhistlikult minna ja neid haamrikesega krobeliseks tahuda. (Vabandage mind, aga tõesti tahaks.)

Kindlasti on kinnisvaraarendajate seas juba ka selle põlvkonna inimesi, kes on kasvanud grafitiajastul ning näeksid oma kinnistu ilmetut betoonseina ilmestamas mõnda seletamatut tekstisõnumit.

Samas muutuvad kom-

munikeerumise viisid. Alles me vaatasime imede imet, kui seinu hakkasid katma superreklaamid. Tarvase restorani 1960ndate aastate keevistaies kadus kui lupsti igasuguste telefonireklaamide alla.

Minu arvates on see sõltumatu grafitiga võrreldes suurem seinte sodimine. Pigem ma vaatan nende arusaamatut tekstisõnumit, kui et loen makstud teadet järjekordse libateenuse kohta.

Egas ilusad paljaste tüdrukute ja võimsate autode pildid ole tehniliselt samuti muud kui pulveriseeritud värv. Mõni nimetab seda kunstiks, mina kitšiks. Kui selline ilmuks mõnele betoon- või klaasseinale, siis vaadaku omanik ise, kuidas ta oma maine puhtaks peseb.

Samas oleks kesklinnas soliidse asutuse (panga) seinal paarkümmend ruutmeetrit aeg-ajalt vahetuva grafitiga juba tase, mis lubaks majaomanikust kirjutada kaugemal kui Eesti Ekspressi arhitektuurikohvris.

Paarkümmend tuhat krooni aastas jaguks nii materjalidele kui ka tegijale mõõdukaks tasuks, seega tuhat ruutmeetrile.

Arhitekti ja kujundajatasudega poleks see summa võrreldav, sest selle valla tegijad ei püri vähemalt praegu ise superautoriteks ega autoritasude kahmajaiks.

Ei hakka spekuleerima, kas see teatud pingelanguse tooks. Võib-olla mitte. Aga proovida tasuks.

Kõik ikka esteetika ja kultuuri nimel. Käibemaksuprotsent pole siin ju oluline.