|
Lugedes kas või ainult teie teadustööde, raamatute ja artiklite
nimistut tekib küsimus, ega eesti keel ole teaduse objektina ammendunud või
ammendumas mida on veel võimalik uurida?
Eesti keelt nagu mis
tahes muudki keelt on võimalik lõpmatuseni uurida. Juba iga sõna on kaugelt
keerukam uurimisobjekt, kui see sõnaraamatust paistab. Eesti keele puhul on
palju valgeid laike murrete, keeleajaloo, kirjakeele grammatika jm uurimises.
Kogu aeg areneb edasi keeleteooria ja pakub ka eesti keele uurimisele
uusi vaatenurki. Arvutustehnika kasutuselevõtt tegi võimalikuks keeletehnoloogia
tekke. Aga see ei saa kuidagi hakkama ilma päris keeleteaduseta. Ja nii edasi.
Eesti keele uurijatel igatahes tööpuudust karta pole.
Teie
senine elutöö on väga üldistavalt öeldes hea eesti keel. Samas kurdetakse keele
allakäigu üle nii kõnes kui ka kirjas. Miks on teadlaste töö ja igapäevase
keeletarvituse vahel selline lõhe?
Pean ennast siiski rohkem
uurijaks kui keelekorraldajaks. Nooremana ei huvitanud mind õigupoolest üldse,
kas uurimistulemusi on võimalik kuidagi rakendada ka keelekorralduses. Hiljem
hakkas see rohkem huvi pakkuma.
Teaduse ülesandeks on välja selgitada,
kuidas keeles asjad on, ja seletada, miks need nii on. Keelekorraldus lähtub
keeleuurimise tulemustest. On hea, kui kirjakeele uurijad juhivad
keelekorraldajate tähelepanu sellele, mida uurimistulemused neile pakkuda
võiksid. Ei saa ju keelekorraldajatelt nõuda, et nad kõik teadusüllitised läbi
töötaksid. Ma olen põhiliselt seda seletajarolli täita püüdnud, kuid vahel ka
otseselt keelehoolet harrastanud.
Kui kaugele ulatub keeleteadlaste,
keelekorraldajate ja teiste keelehooldajate käsi, sest eesti keelel on
tänapäeval ikka väga tõsiseid ohte. Tõsi, on käsiraamatuid ja juhendeid, aga kui
inimene abi järele ei pöördu, kui ta ei saa isegi aru vajadusest selle järele
...
Võiks ju öelda, et kes saab saksa sundida, kui saks ei taha kõndida.
Aga kui tõsiselt rääkida, siis ega keelemeeste käsi eriti kaugele ei ulatu.
Kuuldavasti on mõni ajakirjanik või kaupmees võtnud kriitikat tema keelekasutuse
kohta lausa inimõiguste rikkumisena.
Ühelt poolt siis esineb hoiakut, et
olen vaba mees ja teen, mis tahan, teiselt poolt on aga rahvusvahelistumise
tuhinas langenud mingil määral ka eesti keele prestii. Niisuguses olukorras on
keelekorraldajad minu arvates toiminud väga arukalt säilitanud soovitava
hoiaku ja isegi süvendanud seda hoiakut. Nad esitavad hea keele normid ja
soovitavad neist kinni pidada. Karmide käskude ja keeldudega oma autoriteeti
kõrgel ei hoia.
Suhtumist emakeelde ei paranda ainult keeleinimeste
keelepropaganda. Seda tuleb ka teha, aga ennekõike tuleb püüda taastada hoiakut,
et «eestlane olla on uhke ja hää». Koos sellega muutub ka suhtumine eesti
keelde.
Mida te teeksite, kui oleksite peaminister või
president?
Ei kujuta end hästi ette selles rollis. Ilmselt
püüaksin leida sobivaid vahendeid eesti keele maine tõstmiseks ja üritaksin
piirata inglise keele laiutamist. Teaksin, et mu enda keel peab olema heaks
eeskujuks.
Aga minu meelest ei ole siiski erilist põhjust eesti keele
pärast nii palju kurta. See kipub juba moeasjaks muutuma.
Kuidas suhtute
eesti keelde muganenud laenudesse, enamasti inglise keelest? Kas inglise keelest
on saamas suurem eesti keele vaenlane, kui vene keel oligi?
Üldiselt
tuleks muidugi eelistada oma. Aga kui endal sobivat sõna pole ja mugand inglise
keelest sobib kokku eesti keele struktuuriga, siis miks mitte. Nii on keelde
võetud palju arvuti-, muusika-, spordi- jm sõnu (meil, printer, kaver,
kikkpoks). Tarbetud on smuuti (parem mahedik), talk-show (parem jutusaade,
catering (parem peoteenindus), case ~ keiss (parem juhtum).
Inglise
keelest on mitmelegi eesti keeles ammu käibinud võõrsõnale ilmaasjata võetud
uusi tähendusi, nt sõnadele volüüm, sensitiivne, episood, resümee. Inglise keel
on vene keelest ohtlikum seetõttu, et inglise keel on prestiine palju suurema
arvu eestlaste jaoks kui omal ajal vene keel.
Kuidagi ei pääse mööda ka
eesti keele seisundist õppe- ja teaduskeelena ülikoolides. Paistab, et juba
paljud teadlased on möönnud: inglise keel on paratamatus.
Inglise keel
on rahvusvaheline teaduskeel. Kui teadlane tahab rahvusvaheliselt tuntud olla,
siis tuleb tal paratamatult oma töö tulemusi ka inglise keeles avaldada.
Ingliskeelestumine on vähem põhjendatud ja toimub vähemal määral
humanitaarteaduses, ehkki siingi avaldab enamik uurijaid osa oma töid inglise
keeles.
Ma arvan, et süvateaduse senisest suurem ingliskeelestumine ei
ole siiski väga suur oht eesti keelele. Eesti keel satuks kultuurkeelena ohtu
siis, kui toimuks kõrghariduse ingliskeelestumine. Kõigist ülikooli lõpetanutest
ei tule ju teadlased, vaid rahvaga suhtlevad spetsialistid, kes peavad oma
erialast eesti keelt korralikult valdama. Ingliskeelne magistriõpe seda ei
võimaldaks.
Kuidas kommenteerite asjaolu, et hiljutise
romaanivõistluse ürii liige soovitas osalejail minna õigekeele kursustele, sest
nende keel oli sedavõrd vigane?
Kurb muidugi, aga jumal
tänatud, et tegemist on vaid kirjanikega, sest ilukirjanduse keel mõjutab
kirjakeelt tänapäeval üsna vähe. Peamine mõjutaja on ikkagi ajakirjanduskeel.
Seetõttu on ajakirjanikel märksa suurem vastutus eesti keele käekäigu pärast.
Väljendusoskuse languse üheks peamiseks põhjuseks arvatakse olevat see,
et loetakse vähe. Gümnaasiumi emakeeleõpetajatel on seetõttu väga raske
korraliku kirjaoskusega noori välja õpetada. See pole ainult Eesti probleem.
Väljendusoskuse lüngad hakkavad silma ka ülikoolis. Seal püütakse seda
viga osaliselt parandada sellega, et õpetatakse eesti keele väljendusõpetust ka
teiste erialade üliõpilastele. Aga kõigil erialadel seda seni veel tehtud pole,
ehkki vaja oleks.
Olete kirjutanud põhjapanevaid teoseid eesti
keele grammatikast, aga ega seda ainet vist koolides eriti armastata. Mis teid
selles võlus ja kuidas saaks tõsta selle õppeaine prestiii?
Küllap ahvatles soov midagi avastada. See, mis ühele või
teisele uurijale huvi pakub, ei pruugi aga laiemalt sugugi populaarne olla. Mis
koolisse puutub, siis ega tänapäeval keeleõpetus vist enam nii grammatikakeskne
olegi. Põhireeglid tuleks siiski selgeks saada, kui haritud inimene tahetakse
olla. Kui meeldivaks see õppimine kujuneb, see oleneb suuresti õpetajast, mina
retsepti anda ei oska. Pole koolimetoodik kunagi olnud.
Kas
kujutate ette aega, mil eesti keel on taandunud n-ö köögikeeleks ja teie
uurimustel on vaid ajalooline väärtus?
See, kas mingil
uurimusel on tegelik või ainult ajalooline väärtus, ei olene sellest, kas keel
on köögikeel või mitte. Te peate ilmselt silmas mitte uurimusi, vaid
käsiraamatuid ja muid tavalise keelekasutaja jaoks kirjutatud ülevaateid ja
abivahendeid. Mul pole mingit alust arvata, et mina ja mu kolleegid on neid
asjata kirjutanud.
Eesti keele tuleviku suhtes pole põhjust nii
pessimist olla. Eesti keel pole esialgu täielikult kaotanud ühtki olulist
kasutusvaldkonda (iseseisvusajal on neid hoopis juurde tulnud) ja eesti keeles
on olemas kõik vahendid selleks, et neis valdkonnis edukalt hakkama saadaks.
Võib küll nuriseda, et siin-seal midagi logiseb, et keele prestii peaks kõrgem
olema, et siin-seal on eesti keel tagaplaanile jäänud, aga tervikpilti ei
maksaks liiga mustana kujutada.
Olete õpetanud ka Soome
ülikoolis kuidas on lood seal nende emakeelega ja kas soomlased ja eestlased
suhtuvad sellesse erinevalt?
Soomes on suurem lõhe kirja- ja
kõnekeele vahel kui meil ja seetõttu on neid kergem lahus hoida. Ühes kohas
kasutatakse üht, teises teist. Ja suhtumine kõnekeele kasutamisse sobivas kohas
on liberaalsem kui meil. Teisalt kantakse soome kirjakeele eest hästi hoolt.
Muidugi on rahvusvahelistumise tõttu seal samad mured mis meil, eelkõige
inglise keele pealetung. Soome kõrgkoolis on see probleem ilmselt aktuaalsemgi
kui meil, sest seal on rohkem välistudengeid ja välisõppejõude.
Aga Soomes on tõsiselt arutatud, mida kus tarvitada, et soome keel ei
kannataks. Ja ülikoolides õpetatakse väljendusõpetust kõikide erialade
üliõpilastele. Meil on küll olemas haridus- ja teadusministeeriumi vastav
soovitus, kuid kahjuks pole seda soovitust veel kuigi tõsiselt võetud.
Milliseid positiivseid suundumusi olete märganud eesti keele
suhtes?
Positiivne on see, et eesti keele hoidmist ja
arendamist on hakanud tõsiselt võtma mitte ainult keelekorraldus, vaid ka riik.
On koostatud eesti keele arendamise strateegia, on avatud mitu riiklikku
programmi, näiteks eestikeelsete kõrgkooliõpikute programm ning eestikeelse
terminoloogia arendamise programm.
1990. aastate algusest alates on
ilmunud mitusada terminisõnastikku (neid ilmus hulganisti ka varem), möödunud
aastal ilmus Tiiu Erelti mahukas käsiraamat «Terminiõpetus», terminoloogiatöö
jaoks vajalik teos. Riiklikku toetust on antud nii Tallinna kui ka Tartu
keelenõuandele.
Teiselt poolt on positiivne rahva jätkuv huvi
keeleasjade vastu. Olgugi, et osa eestlaste silmis paistab keele prestii
madalavõitu olevat, on siiski üsna palju teistsuguse suhtumisega inimesi,
sealhulgas noori. Kui mõne aasta eest korraldati sõnavõistlus, siis laekus
sellele ettepanekuid 600 inimeselt. Suur osa võitnud sõnadest (lõimuma,
tõukefond jne) võeti ka kasutusele. Suurt keelehuvi näitab ka keelenõu küsijate
tohutu arv (kümmekond tuhat pöördumist aastas).
Mis ala
tänapäeva teadustööde tähendust võiks võrrelda Wiedemanni kuulsa sõnaraamatu ja
grammatikaga? Kas viimane ajab teid naerma või polegi asjad nii väga
muutunud?
Wiedemanni sõnaraamat ja grammatika olid oma aja
suurtööd, mis pole kaotanud tähtsust tänaseni. Need hõlmasid kogu tolleaegse
rahvakeele, olid koostatud heal teaduslikul tasemel ja andsid tugeva aluse kogu
järgnevale keeleuurimisele: sõnaraamatutele, grammatikatele, murdekogumisele
jne.
Tänapäeva tööde haare on kitsam, kuid sügavam. Praegusaja
olulisimad üldistavad tööd on ÕS, äsja valminud kirjakeele seletussõnaraamat,
«Eesti keele grammatika» I, II ja murdesõnaraamat (mis paraku on veel pooleli).
Hädasti oleks vaja eesti murrete grammatikat.
Kas Tartus ja
Tallinnas räägitakse ühtmoodi eesti keelt? Sõites bussis või rongis ja kõndides
tänaval on teid miski keelekasutuses üllatanud, rõõmustanud või
kurvastanud?
Väikesed murdeerinevused on teadagi olemas.
Igaühele hakkab silma näiteks see ja too erinev kasutus. Tallinlaste kõnekeelt
on rohkem mõjutanud soome keel, muud mõjud on ilmselt ühesugused. Aga päris kena
ja armas eesti keel nii siin kui seal.
Mul on mõned subjektiivsed tõrked
mõne uuema tendentsi suhtes suhtlusetiketis. Näiteks ei meeldi mulle, kui samad
inimesed mulle mitukümmend korda päevas tere ütlevad või kirjutavad, ei meeldi
pealetükkivalt familiaarne sinatamine, samuti minu meelest napaka fennismi
«jätku» lisamine lahkumissoovidele, näiteks «head päeva jätku» (olen kuulnud
koguni «head päeva alguse jätku»).
|
Kõik tänased
