Ruumi suurust arvestades on see esialgu veel tühi, aga ometigi täis – ärevust. Veel on vaja teha proovi, veel on asju, mis vajavad läbiarutamist. «Tänavune ball tuleb hästi soliidne, pidulik, täiskasvanulik ja peen, siin ei meenuta miski kooli,» räägib Tartu linna haridusosakonna spetsialist Janika Laur ja lisab, et nii häid ballijuhte ta ei mäletagi – noored oskavad otsustada ja teavad ka seda, mida peab tegema, et hea tulemus saavutada.
Saal täis tantsupaare Kümme minutit enne algust kõnnib Kadri lava taga, Tanel aga laval Estonia klaveri juures kõnet harjutades edasi-tagasi. Siis paneb Tanel kaaned tähendusrikkalt klaverile, suundub tagumisse ruumi ja kolm viimast minutit harjutab esipaar koridoris valsisamme. «Algul muretsesime, et mitu tiiru me peame enne tantsima, kui teised kaasa tulevad, nüüd ei mahu isegi tantsima,» naerab Tanel hoopis teise näoga pärast balli avakõnet ja -valssi. Ka Kadri tõdeb, et kõik on hästi läinud. Nii nagu lubatud, on ball muinasjutuline. Koos, Tanel klaverisaatjana ja Kadri mudilastest ümbritsetuna jutustaja rollis, on ette kantud ka imearmas lugu sügaval kehas elavast hingest, keda keegi ei ole näinud, aga keda siiski teatakse olemas olevat. Noored räägivad, et peo ettevalmistus ei ole olnud üle jõu käiv, öösel magasid mõlemad hästi ja ka see, et ärgata tuli varahommikul ja magama saab alles pärast balli ja selle afterpartyt klubis Illusion, neid ei kohuta. Saal on noori täis, nende seas ka enamik balli peremeheks ja -naiseks konkureerinuid. Samal ajal, kui üks noormees üritab enda kaaslasele pingsalt tangosamme selgeks õpetada, tuiskab neist mööda prantslaslikult kirglik paarisrakend. Harjutajatel jääb ainult neile kohmetult järele vaadata ja õppust võtta. Viimane aeg pidutseda! «Ah, ma olen nii närvis, ma ei viitsi minna,» naljatleb lava taga Tanel, kui käes on tema kord laval koolikaaslase laulu klaveril saata. Astub siis aga püünele, istub klaveri taha kui maestro, kuuesaba pikalt üle klaveritooli rippumas, ja laseb sõrmedel osavasti üle klaviatuuri joosta. Tiibklaveri alt säravad pedaale tallavad mustad lakk-kingad.
Tartu maavalitsuse metoodik Riina Sepma rõõmustab, et ball on mõõnaajast üle saanud ja abituriente on kogunenud nii palju. «Praegu ongi viimane aeg pidutseda, eksamite ajal ei tohi ju seda teha,» meenutab Tanel koolilõpetajaist peoseltskonnale. Perenaine mõtleb natuke ja soovib siis kõigile abiturientidele julget pealehakkamist: «Pastakad pihku! Me saame hakkama!» Saalis noored aga aina tantsivad ja tantsivad ega mõtlegi sellele, et kuu aja pärast, 14. aprillil on vaja kirjandit kirjutama minna. ----------------------------------------------- Merle Saar ja Timo Ilves Mõtlesin, et tulen sel aastal lihtsalt balli nautima ja tantsima, räägib Raatuse gümnaasiumi abiturient, imelise lauluhäälega Merle Saar, miks ta sel aastal ballil ei esine. Nimelt on neiu juba mitu aastat rõõmustanud ballikülalisi oma lauluoskusega. Esimese hooga kinnitab nii neiu kui ka Eesti Maaülikooli maastikuarhitektuuri tudeng Timo Ilves, et valsisammud on selged. Siis puhkeb aga Merle naerma ja ütleb: loodan, et on, sest tegelikult pole me veel koos valssi tantsinudki. Hoolimata sellest kinnitavad noored, et tantsu lüüa on plaanis küll, selleks ballile tuldigi.
Mis saab aga siis, kui ball ja koolgi läbi saab? Tuleb ikka edasi õpima minna, on Saar veendunud. Liis Ring ja Richard Murutar Tamme gümnaasiumi abiturient Richard Murutar kinnitab, et selged on nii valsisammud kui ka kõik standardtantsud, sest tantsukursus on koolis läbi tehtud. Enne seda kursust osanud aga neist kahest tantsida vaid Murutari kaaslane, Karlova gümnaasiumi 11. klassi õpilane Liis Ring. «Kehalise kasvatuse tunnis sai õpitud,» märgib neiu.
Richard ütleb, et nende lemmiktants on tša-tša. Liis lisab, et talle meeldib ka džaiv. Ballile tuldi, sest noormehe sõnul on see traditsioon ja abituriendina oleks kurb sellist üritust vahele jätta. Ja kui kutsutakse, tuleb ikka tulla! Kui kool läbi saab, kavatseb noormees ära käia sõjaväes ja alles siis vaadata, mis edasi saab. Tuule Mall Kull ja Mats Sonn Tartu kutsehariduskeskuses elektrikuks õppiv Mats Sonn kinnitab, et valsisammud on selged. «Harjutasime kolm kuud, iga nädal kaks korda,» räägib ta Kivilinna gümnaasiumis korraldatud tantsukursusest. Nii Sonn kui ka tema kaaslane, Miina Härma gümnaasiumi 9. klassi õpilane Tuule Mall Kull kinnitab, et nad tulid ballile eelkõige tantsima – kuigi tantsukursustel on ka tore tantsida, pidasid noored ikkagi vajalikuks oma oskusi pidulikus õhkkonnas testida.
Ehkki Mats on juba keskkooli lõpetanud ja Tuule Mall ei ole veel abiturient, ei näe noored mitte mingit põhjust, miks nad ei võiks niisama ballile tulla.
|
