Tänavune Tartu visuaalse kultuuri festival «Maailmafilm» on jõudnud omadega nii kaugele, et täna saavad põhikorraldajatega esimest korda kokku vabatahtlikud abilised. Seni kitsamas ringis asju ajanud Eesti Rahva Muuseumi teadur Pille Runnel ja näitustekorraldaja Taavi Tatsi – esimene on festivali peakorraldaja ja teine tegevjuht – ei tuleks ilma vabatahtlike abita kuidagi toime. Ettevõtmine on kasvanud üha suuremaks.Kolmandal «Maailmafilmil», mis algas täpselt eile aasta tagasi, linastus 44 filmi 30 riigist, külastajaid oli aga varasemate aastatega võrreldes ligi poole enam ehk ühtekokku 4500 huvilist. Juured ja rajad Neljanda «Maailmafilmi» avapäevani ERM-i näitustemajas on kaks nädalat. 26. märtsist 1. aprillini on kahes saalis huviliste silma all antropoloogiline dokumentalistika, mis mahutub teemasse «Juured ja rajad: lokaalsus ja mobiilsus kultuuris». Festival toob Tartusse kireva filmiseltskonna. Kuigi auhindu ei jagata, tuli mullu Tartusse oma filme esitlema 21 re˛issööri. Vähemalt niisama palju tuleb tänavugi. «Tavaliselt tõmbab festivalidele re˛issööre kohale võistlusprogramm,» ütles Runnel. «Osaliselt on Tartusse tulijate hulgas neid, kes on siin varem käinud. Nad on öelnud, et tagasi tahaksid nad tulla meie festivali õhkkonna pärast.» Paljud suured festivalid on muutunud Runneli sõnul turundusürituseks, kus filmitegija kohaloleku põhjus peitub filmide võimalikus müügis. «See ei lase filmitegijatel omavahel kuigi sõbralikult suhelda,» lisas ta. «Siin tekib aga mitteametlik, sõbralik õhkkond. Professionaalid suhtlevad omavahel ja – mis on mulle eriti oluline – Tartu vaatajad saavad nendega kokku.» Nii moodustub tegijatest ja vaatajatest festivalinädala lõpuks ühtne kogukond, kes arutleb ja mõnikord vaidleb tuliselt seansside vahel ja ajal. «Mõnes mõttes tulevad filmitegijad siia otsima just sellist kodust ja kogukondlikku õhkkonda, ja seda me püüame ka hoida,» ütles Runnel. Et oleks kodusem ja mugavam vaadata, võttis «Maailmafilmi» meeskond mullu tarvitusele lösukino: ERM-i konverentsisaali põrandale olid laotatud põhukotid. «Eriti populaarne oli see noorema publiku hulgas,» meenutas Runnel. «Aga ma leidsin sealt ka mõnegi re˛issööri ja Tartu Ülikooli õppejõu, kes kõhutas põrandal ja vaatas filmi.»
Samamoodi on tänavu – vaataja saab valida näitustemaja kahe saali vahel. Ja muuseumi kohvikus saab samal ajal sedasama filmi vaadata suurest telerist. Erilised elamused Üks neist, kes tänavuse «Maailmafilmi» poolsada filmi enam kui kolm korda suuremast kogusest välja valis, on festivali tegevjuht Taavi Tatsi. Erilise elamuse nähtust jätsid talle Robert Gardneri filmid ja «Draakoni etteaste». Orzen Milharcici «Draakoni etteaste» (2006) viib vaatajad etniliselt lõhestunud linna Mostarisse Bosnias ja Hertsegoviinas. Film on jäädvustanud inimeste katset sõjakoledustest üle saada millegi konfliktiülese tegemisega. Ja nii valmibki maailma esimene Bruce Lee ausammas. Kindlasti soovitab tegevjuht vaatama minna ka Robert Gardneri loomingut 1960., 1970. ja 1980. aastatest. «Ta on oma filmides ühendanud antropoloogilise lähenemise filmimeisterlikkusega,» ütles Tatsi. «Tema filmid on poeetilised.» Et Gardneril on vanust üle 80 aasta, siis otsustas ta jaanuaris, et jätab Tartusse tulemata. Kindlasti on aga kohal Tatsile samuti eriti meelepärase filmi «Hutsoviina pillimees» autor Pavla Fleischer, kes käib koos New Yorgi mustlaspunkariga pika teekonna läbi Venemaa ja Ukraina. «Turistina me kohe kindlasti ei jõua kõike kogeda,» võttis tegevjuht festivali kokku. «Filmid võimaldavad meil saada sissevaate detailiderohkesse maailma kultuuripilti.»
|
