Õnneks on meil võimalus austada meie emakeele ülistaja mälestust tema lühiajaliste ülikooliõpingute linnas Tartus. Toomemäele püstitatud mälestussammas (1983, skulptor Jaak Soans) kõrgel künkal kujutab luuletajat täies pikkuses.

Ja kena nüanss – Toomemäe jalamil oli Kristjan Jaagul Tartu-õpingute ajal korter. Eks siit asutaski ta ennast semestri vaheaegadel pikale jalgsirännakule Riiga oma vanemaid vaatama. Skulptorgi kujutab Tartust Riia poole astuvat Kristjan Jaaku, paun õlal, ühes käes rännukepp ja teises (päeva)raamat, kuhu ta kodutee peatustel märkmeid tegi.

Kristjan Jaak hakkas ennast luulekeeles väljendama juba Riia kubermangugümnaasiumi õpingute ajal. Teadvustame endale – saksakeelsel kultuuriajastul polnud siinmail maarahva keeles luuletuste kirjutamine tavaline nähtus.

Kristjan Jaagu isa pärines Viljandimaalt Karula vallast, kust ta 29-aastaselt oli läinud Riiga tööd otsima. Pärast sakslasest kaupmehe juures töötamist asus suure pere pea Jakobi rootsi-eesti koguduse kirikuteenri kohale. Pere kodune keel oli eesti keel.

Oma isa sünnimaast kaugel sündinud ja kasvanud Kristjan Jaak pidas päritolumaad ja selle keelt kalliks.

Sündinud laulikuks

Tuletame meelde tolleaegseid olusid. Kristjan Jaagu maailma ilmumise aegu (14. märts 1801) polnud veel eestikeelset ajalehte, taasavatud Tartu ülikooli, Vanemuise seltsi.

Olemata oli esimene eesti üldlaulupidu, Johann Voldemar Jannsengi (1819–1890) polnud veel sündinud. Ei olnud Kreutzwaldi ega rahvuseepost «Kalevipoeg», rääkimata eestikeelsest keskkoolist (tuli alles 1906) ja rahvusülikoolist (1919). Ei olnud ühtset oma piiridega Eestimaadki.

Viljandimaalt väljarännanud mehe neljas laps Kristjan Jaak sündis suurte vaimsete eeldustega. Tema teismelisea huvideks polnud puude otsas ronimine ega lutsu viskamine, vaid raamatud ja lugemine. Teda köitsid kreeka, ladina, prantsuse ja vene keel. Gümnaasiumi neli klassi lõpetas ta kolme aastaga.

Nooruki eesti keeles kirja pandud päevaraamatust ilmneb, et teda paelusid kaugete aegade kirjanikud ja mõtlejad (Aisopos, Pindaros, Horatius jt).

Noorukit valdas tuhin ja veendumus, et kauneid tundeid ja ülevaid mõtteid saab ka eesti keeles väljendada ja et ka tema kodumaa loodus väärib kiitvat kirjeldamist.

Õnneks ei pidanud 16-aastane Kristjan Jaak oma tundmusi ja juurdlevaid küsimusi lootusetult iseendasse jätma.

Oma gümnaasiumikaaslase kaudu ulatus ta selle sugulaseni, Pärnu praosti Rosenplänterini, kes andis välja esimest eesti keelele ja kirjasõnale pühendatud ajakirja (saksakeelne Beiträge). Temaga kirjavahetusse astunud noormees avaldas seal juba oma keskkoolipäevil eesti keelt puudutavaid kirjutisi.

Gümnaasiumipäevil alustas Kristjan Jaak ka oma värsivihiku koostamist ja saatis oma laule Pärnu pastorile arvustada.

17-aastasel noorukil oli äng küsida:

Kas siis selle maa keel

laulu tuules ei või

taevani tõustes üles

igavikku omale otsida?

Eesti Ajalooarhiivis säilitatavas Tartu ülikooli vastu võetud üliõpilaste raamatus loendinumbri 1299 järel seisab: Christian Jacob Petersohn, 7. jaanuar 1819, immatrikuleeritud usuteaduskonda.

Rahutus Tartus

Vaene ja rahutu tudengipõlv ei soodustanud siiski noormehe uurimis- ja loometööd. Tema 21 eestikeelsest luuletusest on Tartu vihikusse kirja pandud vaid seitse. Tartus alustas ta aga rootsikeelse soome mütoloogia tõlkimist.

Alatoitlus ja boheemlik eluviis laostas Kristjan Jaagu tervise. 1820. aasta mais lahkus ta Tartust. Pooleteise õpinguaasta jooksul jõudis ta usuteaduskonna filosoofiteaduskonna vastu vahetada, samuti korraliku tudengi kombel ka ülikooli peahoones kartseris istuda.

Pärast Tartut jäi Kristjan Jaagule elupäevi kaheks aastaks ja kolmeks kuuks. Juba haigena pani ta kirja:

/.../

Surma varjule minema

peab maarahva laulja.

Järele jäävad tema

laulud armsale rahvale;

/.../

Saksa keeles luuletas ta eluõhtul:

Kui minust ükskord kuulukse: «Ta elas ammu!-

Siis püha laulupikse heidan teie hinge,

Mu haruharvad sõbrad! läbi halli aja.

(Betti Alveri tõlge)

Nii ka läks! Tema laulud ilmusid eesti rahva ette alles saja aasta pärast, tänu eesti haritlaste uuele põlvkonnale, nooreestlastele. Gustav Suits oma autoriteediga tõstis Kristjan Jaak Petersoni eluajal avaldamata jäänud luuletused aukohale, tunnistades ta eesti esimeseks luuletajaks.

Kestvus koos emakeelega

Poolteist sajandit pärast eesti keelele kirglikult tulevikku, elu- ja kunstijõudu kuulutanud luuletaja surma sai helilooja ja orelikunstnik Hugo Lepnurm inspiratsiooni tema oodist «Kuu». Helilooja lõi 1957. aastal võimsa vokaalmuusikalise poeemi «Emakeel» meeskoorile ja orelile (või sümfooniaorkestrile).

Tartu Akadeemiline Meeskoor on sealt valinud oma moto ja raksatab selle võimsalt maha iga oma piduliku kontserdi alguses.

Gustav Ernesaks valas muusikaliseks monumendiks Kristjan Jaagu «Laulja».

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5