Ühel ilusal juulikuu pärastlõunal valiti Ülenurmes Eesti ilusaim punast tõugu viss. Võitjalehmale nimega Aasa pandi kaela lillepärg, talle kinnitati külge sinimustvalge rosett. Lõpuks seoti vissile kahe krõpsu abil lai trikoloorilint üle kõhu.
Repliik: trikoloor kõige ilusamale lehmale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tagatipuks mängiti hümni ka. Terve publikum seisis korralikult vissi ümber püsti.
Hämming on siinkohal vahest kõige õigem sõna kirjeldama vähemasti minu emotsioone. Ei, mitte selle peale, et publik hümni ajal püsti seisis, lihtsalt – lipp ja hümn kõige ilusamale vissile?!
Mulle meeldib väga näha Eesti lippu lehvimas. Eriti ilus oli vaatepilt laulupeol: sajad, ehk isegi tuhanded sinimustvalged publiku ja lauljate käes lehvimas. Eesti lipp ei ole ju lihtsalt kolm värvitooni, mis triipudena ritta seatud. Lipp esindab meid, eestlasi, eesti keelt ja muudki. Ja kuigi lehm oli väga kena ja kindlasti ka väärtuslik, arvan ma, et lipu ja hümni koht ei ole lehmade iludusvõistlusel.
Vähemalt mitte lehma ümber, kes kohe urineerima hakkab.
Lehmal ei ole ju trikoloorist sooja ega külma! Miks mitte heisata sündmuse alguses lipp masti ja mängida hoopis siis hümni?