Hiljuti lahvatanud arutlused uue isikuandmete kaitse seaduse ümber tuletasid meelde uue töölepinguseaduse eelnõu ja veel mitmeid õigusakte, mille puhul räägib justiitsministeerium üllast eesmärgist muuta õigussuhteid selgemaks ja lihtsamaks, kuid näib jäävat kuhugi poolele teele. Et mitte öelda – muudab õiguslikku regulatsiooni isegi mõneti udusemaks, jättes kohtutele võimaluse rakendada üha enam angloameerikalikku pretsedendiõigust. Minus tekitab selline suundumus pehmelt öeldes kerge ohutunde.Kas Eestist võib saada riik, kus esmatähtis pole mitte see, mida ütleb seadus, vaid see, kuidas kohtunik seadust tõlgendab? Teisisõnu: kas ühel päeval ei tee seadusi enam 101-liikmeline rahva valitud parlament, vaid paremal juhul mõneliikmeline kohtunike kolleegium? Ikka veel ähmane Pole põhjust kahelda, et 40 päeva jõus olnud uus isikuandmete kaitse seadus on eelmisest parem. Farsilikuks kujunenud jauramine ajalehtede ja raadiojaamade õiguse üle avaldada sünnipäevaõnnitlusi näitas aga ilmekalt, et seadus pole ikka piisavalt hea. Kuidas saaks muidu olla, et isegi andmekaitse inspektsiooni peadirektor, juristidiplomi ja advokaadibüroo kogemusega Urmas Kukk vastas õnnitlusteemalisele küsimusele keerutades, lõpuks asja isegi naljaks pöörates, tuues näiteks kuulutuse, kus mainitakse, et sünnipäevalapsel on üks jalg. Andmekaitse inspektsiooni juhist on kohatu süüdistada ajakirjanikke seaduse tahtlikult vildakas lugemises ja sellest vildakusest johtuvas paanika kütmises. Kui seadus võimaldab isegi juriidilise hariduseta leheneegreil end kergesti väänata, mis siis veel vilunud advokaadibüroodest rääkida. Ilmselt tuleks justiitsministeeriumi ja andmekaitse inspektsiooni juristidel taas maha istuda ja koostada uus seaduseelnõu, kus küsitavused, ähmasused ja mitmetitõlgendatavused on klaaritud või maha tõmmatud. Muu hulgas võiks üle vaadata delikaatsete isikuandmete nimistu. Saan väga hästi aru, et andmed põetavate haiguste, seksuaalelu või seksuaalsete iseärasuste kohta on delikaatsed ja nende avalikustamine võib põhjustada inimesele tarbetuid kannatusi. Kuid hämaraks jääb, miks on delikaatsete isikuandmete hulgas näiteks andmed ametiühingusse kuulumise kohta. Mis on selles isiklikku? Ametiühingute tegevus on ometi suunatud töötajaskonna üldisele huvide kaitsele, mida ei saa ajada salajas kusagil kabinetihämaruses. Salaühing ametiühing. Kõlab ikka päris veidralt. Säte näib lähtuvat veendumusest, et iga tööandja on patoloogiline vereimeja, kelle ülim soov on ametiühingu liikmeid taga kiusata. Ometi elame avatud ühiskonnas, kus sellised teod jõuavad ühel või teisel moel kiirelt meediasse ja eeldatavasti ka kohtusse, päädides karistusega. Sama lugu on rahvuslikku päritolu või rassikuuluvust kirjeldavate andmetega. Seadus justkui eeldaks, et Eesti juba on või on saamas mingiks natsiriigiks, kus teatud elanikerühmi taga kiusatakse, valmistutakse maalt välja saatma või lausa hävitama. Rahvus on saladus Näib, et hirm eraelu põhjendamatu häirimise või rikkumise ees rajaneb nõukogudeaegsel taagal: mida vähem lobised ja mida sügavamal kapipõhjas hiirvaikselt elad, seda kindlam. Ka etnilise või rassilise tagakiusamise juhtumid kuuluvad selliste hulka, mis tuleb lihtsalt halastamatult hukka mõista ja tagakiusajaid vajadusel ka kohtulikult karistada. Paaniline andmete salastamine pole kindlasti parim viis inimest kaitsta. Demokraatliku ühiskonna toimimise parim tagatis ei saa olla pea peitmine liiva alla. Ajakirjanikuna tunnen mõningast õõva, kui mõtlen, et võin sattuda vangi või pääseda kergemal juhul rahatrahviga, kui kirjutan lehes hiinlasest restoraniomanikust, unustades küsida temalt rahvuse mainimiseks nõusolekut. Jaanuari viimasel päeval Tallinnas peetud andmekaitsekonverentsil tõi andmekaitse inspektsiooni peadirektor ajakirjanike ohjeldamise vajalikkuse kohta näite: telekanal oli lasknud eetrisse lõigu mehest, kes ajas Tallinna linnahalli kailt merre oma auto. Kukk pidas lubamatuks, et video sattus telerisse hoolimata sellest, et autouputaja oli operaatoril palunud mitte filmida. Selline arusaamine lõhnab küll juba kaunis vängelt püüde järgi ajakirjandusvabadust piirata. Antud juhul polnud ju tegu inimesega, keda võiks käsitleda afektiseisundis ohvrina, kelle filmimist võiks pidada eetiliselt küsitavaks. Privaatsuse piirid Tegu võis olla inimesega, kelle ettevaatamatu või lausa vastutustundetu käitumine võinuks halvemal juhul lõppeda kellegi vigastamise või isegi surmaga. Kui küsida, kas on avalikkuse huvides selliseid inimesi näidata, vastaksin mina jah. Tutvustaksin avalikkusele meelsasti nägupidi ka invakohtadel parkijaid ja muid ülbikuid. Kas peaksime tõesti kõrvad lidus aktsepteerima nende soovi jääda anonüümseks? Kuid see polegi peamine. Peamine on põhimõtteline küsimus, kas avalikus kohas filmida ja pildistada on lubatud või mitte. Kas möödakäija võib keelata turistil Tartu raeplatsis pildistamise, kuna tema juhtumisi turisti objektiivi ette jääb? See on küll kaunis äärmuslik näide, aga võiks siiski ärgitada jätkuvalt arutlema privaatsuse piiride üle. |
Kõik tänased
