Epp Nõges.

Mis teeb need vanad muinasjutud teile nii paeluvaks, et jaksate teha lastele muinasjututunde ja -päevi jm üritusi?

Muinasjutud õpetavad kuidagi märkamatul moel elus hakkamasaamist, mitte käegalöömist, vaid võitlusvaimu ja läbilöögivõimet. Neis hinnatakse töökust, osavust ja tagasihoidlikkust.

Muinasjutud on mind ennastki aidanud üle rasketest

aegadest. Muistsetes juttudeski tuleb ette raskusi ja katsumusi, aga seal juhtub ka imesid. Ja muinasjutud lõpevad alati õnnelikult!

Aga arvutipõlvkonna lapsi ei pidavat enam raamatud huvitama?

Lasteraamatukoguski on ruum, kus on neli arvutit. Aga needsamad poisid, kes käivad siin arvutimänge mängimas, on hakanud laenama ka raamatuid, nii kohustuslikku kirjandust kui ka jutukaid. Mõni üksik laps on öelnud, et ei taha üldse lugeda. Harry Potteri köidetele on kogu aeg järjekord.

Igal laupäeval on muinasjututunnid, kus vahel on kohal suisa lastevägi. Teemade väljamõtlemine on vahva. Näiteks praegu on kunstikuu ja meie teemaks on värvilised muinasjutud: kollased, mustad, sinised ja valged.

Kolm aastat oleme teinud Sadamateatris mitmesaja osavõtjaga muinasjutupäevi, millele eelneb viktoriin. Audentese erakool korraldab muinasjutuvestjate võistlust, mina kuulun žüriisse. Prima Vista kirjanduslik orienteerumismäng kooliõpilastele on minu leiutis.

Vahel veedab lasteraamatukogus tunde terve pere. Selle üle on eriti hea meel!

Olete filoloog, aga ometi tulite omal ajal Viljandist Tartusse õppima füüsika eriklassi.

Jah, matemaatika ja füüsika meeldisid mulle. Siis oli ju kosmoseajastu ning füüsika ja astronoomia tundusid eriti huvitavad.

Muinasjutupisiku sain ülikoolis rahvaluulekateedris töötades. Pärast ülikooli lõpetamist olin kolm aastat Tartu 10. keskkoolis eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Mul oli siis juba mitu last ja ma ei suutnud oma aega kodu ja töö vahel jaotada.

Siis tulin raamatukokku lasteosakonda vanemtoimeta-

jaks – komplekteerima uusi raamatuid ja koostama katalooge.

Seda tööd tegin 13 aastat. Siis tundsin, et tahan midagi muud! Lapsed olid juba piisavalt suured. Hakkasingi tasapisi korraldama lasteüritusi.

Te abiellusite üsna noorelt?

Abiellusin 21-aastaselt, ülikooli ajal. Abikaasa oli minu klassivend, hakkasime viimases klassis käima. Kui õigesti mäletan, võtsin mina ta esimesena ühel peol tantsima.

Tema läks Tallinna õppima, mina jäin Tartusse, aga me kirjutasime üksteisele. Siis olime ehitusmalevas koos. Tol aastal me abiellusimegi, teenisime malevas endale pulmadeks raha.

Kas ootasite tütreid või lootsite sünnitada ka poegi?

Ikka ootasime poegi ka, teine laps – Krõõt – pidi päris kindlasti olema poiss. Aga kolme tütre ema olla on olnud päris vahva ja nüüd ei kujuta ettegi, et oleksin kasvatanud poegi.

Kuidas tulite toime noore ema rolliga?

Ma vist ei jätnud lastele piisavalt omaette olemise aega. Ka praegu tahetakse lapsi üle organiseerida, viies neid muusikaringidesse ja spordikooli.

Minu arvates on praegu ema roll tähtsamgi kui omal ajal, noored emad saavad olla lastega kauem kodus.

Mina sain olla lastega koos peamiselt nädalavahetustel. Aga mul on hea meel selle üle, et kõik kolm tütart on lõpetanud kõrgkooli.

Kas te lugesite oma lastele palju muinasjutte?

Lugesin neile Astrid Lindgreni raamatuid. Oleks ehk pidanud rohkem muinasjutte lugema. Eks meie ühiskonnas tegutsegi praegu Lindgreni raamatute najal kasvatatud põlvkond. Nad on julged ja vaprad nagu Pipi. Aga Pipil ei olnud ju perekonda!

Pipi-maailmas on lapsed jäetud üksi, nad võitlevad iseenda eest ja peavad maailmas omal käel hakkama saama. Ka hulkur Rasmus, aga ka Karlsson.

Paljudes Lindgreni raamatutes ei ole perekond tähtis. Aga muinasjuttudes peab alati abielluma, pulmapidu on tippsündmus, mille poole pürgitakse ja mille eest võideldakse.

Ja muinasjutus jõuavad ka vaesed inimesed tänu oma

töökusele ja tublidusele haljale oksale.

Missugune on teie lemmikmuinasjutt?

See on igal aastal erinev. Ja kui ei ole, tuleb ise kirjutada! Pakkusin enda kirjutatud lugusid kirjastusele Ilo, nad olid nõus need välja andma metoodilise materjalina lasteaedadele. Nii need jutud ilmusidki sarjas «Lugemisrõõm».

Et pelgasin tähelepanu, avaldasin need jutud pseudonüümi Ada M. Soo nime all. Tuletasin selle oma neiupõlvenimest – Adamsoo.

Kas vanaemaseisust igatsete?

Igatsen väga. Kui ma kirjutasin neid raamatuid, mõtlesingi, et ehk loen neid kunagi vanaemana ette. Ka tütardele kinkisin need köited.

Raamatukogu pärgas teid aasta raamatukoguhoidja tiitliga. Kas tunnustus on tähtis?

Ikka on. Tänukirjal seisid nii ilusad read: tunnustus südamega tehtud töö eest laste lugejaiks kasvatamisel ja raamatukogu-usku pööramisel.

Eelmisel aastal sain tänu raamatukogule reisida Taanis

H. C. Anderseni paikades. See oli tore!

Mullu suvel tegin nalja ja läksin magistrantuuri õppima, aga sellest ei tulnud midagi välja töö kõrvalt. Leidsin, et olen ikka pigem praktik kui teoreetik. Teemaks oli rahvaluule, üritasin hakata muinasjutte uurima, «Hansukesest ja Gretekesest» oleks tulnud teadustöö.

Kas raamatukogu on piisavalt jõukas?

Me oleme rahul nende võimalustega, mis meil praegu on. Ilmub nii palju erinevaid raamatuid ja kõikidel kirjanikel on võimalik end avaldada, kasvõi kultuurkapitali toel.

Poiste raamatuid võiks olla rohkem! Isad tulevad poegadega, tahaksid juturaamatuid, mis avaks näiteks tehnikamaailma.

Kas teie elus on olnud esikohal pere või töö?

Pere oli varem ikka kõige tähtsam. Siis vaatasin töö juures kella, mitte nagu praegu.

Sellega on raske kohaneda, et olen jäänud üksi. Olin ise

ainuke laps ja muretsesin kolm tütart, et oleks seltsi. Aga kus see selts nüüd on?

Olen vahel mõelnud, milline oleks olnud minu abikaasa vanaisana. Isana oli ta hea ja hoolitsev.

Kuidas suhtute arvamusse, et raamatukoguhoidjad on natuke kuiviku tüüpi?

Lasteosakonnas pole küll ühtki kuivikut, igaüks särab omamoodi. Lastega ei saakski teistsugused inimesed töötada. Meil tegutseb isegi nukuteater!

CV

• Sündinud 5. juulil 1951. aastal Viljandis.

• Lõpetanud A. H. Tammsaare nimelise Tartu 1. keskkooli füüsika eriklassi ja Tartu Ülikooli eesti filoloogia osakonna.

• Töötanud Tartu 10. keskkoolis eesti keele ja kirjanduse õpetajana ning Tartu Ülikooli kirjanduse ja rahvaluule kateedris. 1978. aastast tänaseni O. Lutsu nimelises Tartu linna keskraamatukogus, praegu lasteosakonna peaspetsialist.

• Lesk, kolm tütart: Mari (32), Krõõt (28) ja Liis (26).

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5