Olgu nende rahadega esialgu kuidas on. Selge on, et noortetegevust tuleb toetada, sest muidu öeldakse, et linn ei hooli oma tulevikust ja jätabki noored tänavatele ja kaubanduskeskustesse, kust saavad alguse õhtused kaklused.

Samal teemal: Fun’ i ja fame’ i!

Ja eks neil ütlejatel oleks siis mõneti õigus ka, leiab Tartu noorsooteenistuse juht Raul Oreškin. Linn siiski hoolib ja loob võimalusi vaba aja veetmiseks, et kõik leiaksid meelepärase tegevuse, kinnitab ta. Et noortel oleks koht, kus käia, kui trenni ei kipu, aga kodus ka passida ei viitsi.

Samas näitavad 2004. aastal tehtud uuringu «Tartu noorte vaba aja veetmise võimalused ja vajadused» tulemused seda, et noortele meeldib sihipäratu tegevus: sõpradega suhtlemine ja jalutamine. Kusjuures noortekeskused on tagantpoolt teisel kohal. Veel vähem populaarsed on vaid loodusringid.

Kas see ei näita, et keskused teevad oma töös midagi valesti, kui noored neist mööda promeneerivad, mitte sisse ei astu? Viimaste aastatega on keskused siiski popimaks muutunud, arvab Oreškin.

Iiiiigaaaaavvv!

Aga siiski – kas keskustes on midagi teha või maetakse raha sinna kasutult?

Postimehega rääkinud noored ütlevad, et nemad ei viitsi enam osaleda projektides, mis räägivad, et narkootikumid on pahad ja matkamine hea, et suits on paha ja nii edasi. See lihtsalt ei tõmba, ütlevad nad. Sest seda on juba ammu tehtud-nähtud-proovitud. Hirmus igav, arvavad nad.

Raul Oreškin nõustub selle jutuga vaid poolel määral. Muidugi võiks rohkem olla massidele mõeldud suuri üritusi, mis noori keskuste juurde tõmbaksid, ent see ei saa olla omaette eesmärk.

«Aga keskused tunnistavad ise ka, et nad pole agaralt endale reklaami teinud,» sõnab ta. Ja sellega, et nii-öelda purakaga üritusi eriti pole, nõustub ta veidi samuti.

Teisalt puudub keskustel inimressurss, et igapäevatöö kõrvalt spektaakleid korraldada ja projekte kirjutada. Pigem rõhutakse sellele, et igal õhtul oleks lahti koht, kuhu kas või sooja minna.

«Tegelikult nõuab igapäevane tegevus, kas või nõustamine, raske osa kogu keskuse tööst,» sõnab Oreškin ja lisab, et teab seda kindlalt, sest on ise samast süsteemist välja kasvanud.

Vaadates 2006. aastal linna toetatavaid projekte, hakkab ju silma paljugi paljutõotavat. Näiteks Öökulli seebivabrik, suur seiklusmäng ja tarkusepäev kõlavad ju hästi. «No ikka üritusi leiab,» lubab Oreškin.

Elab ikka ära

Oreškin ütleb veel, et tema meelest saavad kolmanda sektori noortekeskused munitsipaalkeskustega võrreldes raha täiesti normaalselt.

Munitsipaalkeskustel –Anne noortekeskus ja Lille maja–, mis kuuluvad linnale, on hallata märksa suuremad ruumid ja linna ees ka suuremad kohustused. Kolmanda sektori keskused, peamiselt MTÜd, võtavad endale ülesandeid aga vabatahtlikult ja peaksid seega olema valmis ka mujalt raha leidma.

«Samas, igasuguseid signaale on,» ei salga ta, et vahel võib keskustest ka nurinat kuulda. Seda enam, et keskuste ruumid vajaksid ajakohastamist.

Anne keskuse ja Lille maja ülevalpidamiseks ehk majakarbi kuludeks läheb aastas linna eelarvest veidi üle kahe miljoni krooni. Täpsemalt, Anne saab 1,2 miljonit krooni ja Lille maja 900 000 krooni.

Kolmanda sektori keskuste tegevustoetused kõiguvad 206 000 krooni (Tähe laste- ja noortekeskus) ja 87 588 krooni (noortekeskus Öökull) vahel.

Ja kuigi MTÜd saavad Anne keskuse ja Lille maja ruume ja vahendeid laenata, tuleb ka mujalt raha leida. Kes on edukam, saab ka enam ja suuremaid asju korraldada, kes vähem edukas, peab sente lugema. Aus kaup.

Ühe värskema noortekeskuse Urg juht Tiit Joala ütleb, et elu pole lust ja lillepidu. Näiteks «Juunior-LARPi» korralduseks said nad linnalt soovitust tunduvalt vähem raha. «Pisut nigelaks jäi, see tuleb osalustasust tasa teha,» arvutab Joala kroone kokku.

Mujalt organisatsioonidest ei ole samuti praegu krabisevaid rahahunnikuid paistmas. Oleme noored ja seda kogemust veel pole, põhjendab ta.

Lisaks tegevustoetusele saavad keskused linnalt taotleda huvitegevuse toetust. Sel aastal annab linn MTÜdele huvitoetusi 475 187 krooni. Sellel real hiilgab 104 000 krooniga keskus Unesco, mis mõeldud peamiselt muukeelsete noortele.

Raha nagu oleks

Seni on keskus elanud suuresti projektirahast (näiteks on neil tugev koostöö Euroopa Noorte Ühendusega), ent sel aastal teeb keskus läbi suurema metamorfoosi ja asub huvitööd laiendama.

Näiteks käivitub seal vene noorte seas populaarne tarkade mängude klubi, mis võetud üle ühe vene telekanali saate formaadist. Unesco juht Deniss Jershov lisab, et nädalavahetusel peaks noored lööma oma kingad läikima ja avatavasse tantsustuudiosse tormama.

Raha nagu oleks kõigil, et vahvaid asju teha, paistab Raul Oreškinile. Ja kui paluda tal toetatud projektides näpuga järge ajada, millised mõnusad-huvitavad üritused sel aastal noortekeskustest paistavad, leiab ta esimese hooga üles paar.

Täpsemal vaatlusel aga selgub, et suurema osa neist suurüritustest korraldavad muud organisatsioonid, mitte noortekeskused.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3