Jälgides ajakirjanduse kaudu Eesti ning Tartu bussindusega toimuvat ja selle mittetoimimist, koguneb üha enam nn kaudseid tunnuseid, et kogu riigihangete süsteem, mida esitatakse kui konkurentsi tagamise meedet, mõjub tegelikult konkurentsi mahasuruvalt. Tartu linnal ja sõitjatel tuleb varem või hiljem suure bussifirma diktaadile alluda ning maksta nii palju kui küsitakse. Läbirääkimised ja tingimised on farss ehk maakeeles linnarahva lollitamine, justkui linn tellijana saakski millegi üle tingida.Et Tartus on praegu arutuse all, kuidas linna bussiliiklust edaspidi korraldada, siis pakun arutamiseks ühe võimaliku lahenduse. Vaja bussi ja juhti See lahendus lähtub asjaolust, et linna tänavaid mööda inimeste ühest punktist teise vedamiseks on vaja vaid kahte asja: bussi ja juhti. Nende olemasolu ja toimimine ei eelda ilmtingimata suurt ettevõtet. Kui bussijuht toimetaks kui füüsilisest isikust ettevõtja (FIE), siis peaks tema tulu katma vaid bussi soetamise ja liikvel hoidmise kulud ning bussijuhi isikliku tulu (palga ja sellelt makstavad maksud). Niipea, kui sama asja toimetab suur ettevõte, lisanduvad nendele kuludele üldkulud juhtkonna ülalpidamiseks ja kasum firma omanikele. Aastat viisteist tagasi olin Soomes ühes suures piimatööstuses. Kui jutuks tuli, et piim veetakse kokku 200–250 km kauguselt, küsisin nende automajandi suurust. Selgus, et ettevõttel autosid polnudki, piima vedasid kokku üksikettevõtjad. Piimatööstusel oli vaid dispetšeri moodi tegelane, kes kavandas vedajate marsruudid, ja keegi sõlmis vedajatega lepinguid, eraldi iga marsruudi peale. Küsimusele, mis juhtub siis, kui vedaja jääb haigeks, tee tuiskab kinni või juhtub mõni muu ootamatus, vastati, et see on vedaja mure. Kui ta on sellest tööst huvitatud, siis piim vedamata ei jää, ja kui jääb vedamata, siis võetakse teine vedaja. Piima vastuvõtu juures nähtud autod polnud sugugi odavad, vaid roostevabast terasest ning enamasti haagisel lisapaagiga, nagu nüüd meiegi teedel vuravad. Miks mitte proovida Tartus ja ka maakonnas reisijatevedu korraldada sellisel piima kokkuveo näitel kirjeldatud viisil? Mis saab takistuseks? Esiteks, omavalitsus peab asjaga senisest rohkem tegelema, asutama või leidma n-ö peatöövõtja, kes sobitaks bussiliinid ja veolepingud, korraldaks vähempakkumisi ning jälgiks lepingute täitmist. Teiseks, bussijuhtidel on mugavam teha palgatööd kui hakata ettevõtjaks (FIE või ühe-kahe mehe OÜ) ning liisida või rentida buss ja ise hoolitseda selle korras hoidmise eest. Kolmandaks, sellel polevat majanduslikku mõtet, sest suurettevõte saab kütust, teenuseid ja busse hulgi ostes odavamalt. Kuid samasuguseid suurhankeid saab teha vedajate ühishankena või nende tulundusühistu kaudu. Kuni selleni, et vedajate tulundusühistu osutab teenuseid: busside puhastus, hooldus jms, asendusjuhid ning raamatupidamisteenus. Bussijuhi töö on samasugune nagu praegu – roolikeeramine ja piletimüük. Aga niipea, kui ühistu tuleb linna lepingupartneriks, oleme samas seisus tagasi kus praegu. Neljandaks, reisijatevedu polevat päris võrreldav piimaveoga, sest tuleb ikkagi kinni pidada tihedast sõiduplaanist. Tegelikult ei muutu midagi, bussijuhid tunnevad kella, oskavad sõiduplaani lugeda ja peavad õigel ajal tööl olema nagu praegugi. Kantimise skeem Reisijatevedu, kus ei ole tegemist mastaapse tehnoloogiaga, muutub suureks äriks, kui see on suurettevõtte käes, ja riigi turule sekkumine dotatsiooniga annab nendele äridele võimenduse. Teenuse pakkumise eest saavad juhtijad-korraldajad hea palga, ametiautod ja muudki nodi ning ettevõttesse investeeritud kapital teenib kasumit. Kõik on kooskõlas seaduse ja turumajanduse tavadega. Et saada konkurentsieelist ja/või teisi (väikseid ja nõrgemaid) tegijaid turult kõrvaldada ning saavutada monopoolne seisund, teevad nende ettevõtete juhid ja PR-ametnikud ja mainekujundajad agaralt tööd, sealhulgas loovad suhteid omavalitsuste juhtidega, kes doteeritavaid teenuseid tellivad või korraldavad. Nad suhtlevad ajakirjanduse kaudu avalikkusega, aga ka otse seadusandjatega. Reisijateveo riigihanked on maksumaksja raha bussifirmade väheste omanike kätte kantimise täiesti legaalse skeemi näide. Mõnikord jäädakse küll seadusest mööda hiilimise või pistisega vahele, aga seda juhtub harva – kui tellija esindaja on liiga ahne või pakkujaid nii tihedalt trügimas, et keegi peab mängust lahkuma. Seegi tuleb kinni maksta ikka maksumaksjal. Rahulikum on muidugi maksta kinni bussifirmade üldkulusid ja omanikele kasumit, lasta end oma raha eest edasi lollitada ja koorida. Aga ehk tasub siiski arutada ka odavamaid võimalusi? |
kõik galeriid
