Rahvusvaheline perekond naudib elu rahvusvahelises Tartus.«Ma arvan, et kõik algab aastal 2011,» ütleb Markus Nylund oma elukaaslasele Rasmale otsa vaadates. Nende väike tütar Vilma istub lastetoolis, sööb küpsist ja naerab isa juttu kuuldes lõbusalt.
Rasma Rozenberga hoiab oma kätt ümber palliks paisunud kõhu ja parandab: «Algas!»
Ning Markus kordab: «Kõik algas 2011. aastal, mil me mõlemad alustasime rahvaülikoolis eesti keele kursusel. Istusime mõlemad viimasel ridal.»
Rasma Rozenberga on lätlanna, Markus Nylund soomlane, nad elavad Tartus ning eesti keelt on mõlemad õppinud kaks aastat. Pole ime, et mõni viga nende juttu aeg-ajalt sisse lipsab.
«Nüüd me ei käi enam kursustel, nüüd õpetab meid elu,» ütleb Markus filosoofiliselt.
Kooliaasta on jah kohe-kohe küll algamas, aga uutel kursustel käimiseks ei ole ei Markusel ega Rasmal praegu aega. Uus beebi sünnib kas täna või homme.
«Ma arvan, et sel kooliaastal õpin ma seda, kuidas olla ema kahele lapsele,» ütleb Rasma naeratades.
Perel on parasjagu külas Rasma õetütar Madara, kes on lapsehoidmisel abiks juhul, kui emal ja isal tuleb Tartu sünnitusmajja tõtata. «See laps lihtsalt peab sel nädalal sündima,» ütleb Rasma nõudlikult.
Kõik algas tõepoolest 2011. aasta jaanuaris, mil Markus ja Rasma olid mõlemad Tartusse kolinud. Markus oli enne töötanud ühes rahvusvahelises firmas, mis tegeleb globaalsete turu-uuringutega ning asub Vilniuses.
Rasma saabus Tartusse Riiast, kuna oli ühe Põhja-Lätit ja Lõuna-Eestit ühendava koostööprogrammi infojuht ning asjaolude tõttu oli vaja, et ta töötaks mõnda aega nende Tartu kontoris.
Markus ütleb, et Eesti oli teda alati huvitanud, sest see on natuke nagu Soome, ning Rasma lisab, et kuigi ta kodulinn on Riia, ei tunneta ta Riiat just kodulinnana. Ootamatult koduseks on muutunud hoopis Tartu, sest see on palju väiksem, aga ometi rahvusvaheline, ning mis kõige tähtsam – laste kasvatamiseks sõbralik paik.
Kohtumine keeletunnis
Rasma ja Markuse eesti keele õpetaja on Ingrid Rummo. Tema tunnis istusidki Markus ja Rasma koos tagumises reas, sest mõlemad olid liitunud keeleõpperühmaga mitu kuud hiljem kui teised.
Markus meenutab, et Rasma oli tema meelest väga ilus tüdruk ja hästi sõbralik. Ja kui seejärel Rasmalt küsin, mis talle Markuse puhul esimesena silma hakkas, torkab Markus vahele: «Sul on küsimused nagu naistelehes ...»
Rasma naerab südamest, aga vastab: «Mul oli lihtsalt tunne, et ma olen temast huvitatud. Mu süda oli vaba.»
Markus ja Rasma olid algul vaid head kursusekaaslased. Siis aga hakkasid pärast keeletundi koos poes käima ja süüa ostma. Siis otsustas Rasma, et korraldab enda üürikorteris kursusekaaslastele väikese peo, ning koos vaadati eesti filmi «Siin me oleme».
Nii see läks
Kui Vilma sündis, valisid nad tüdruku Eesti-poolseks ristiemaks oma õpetaja Ingrid Rummo, sest olid veendunud, et just see inimene muutis nende elu.
Väike Vilma istub kogu jutuajamise vaikselt beebitoolis ja on korralikem laps, keda iial kohatud. Rasma ütleb, et Vilma jutus on igat sorti sõnu. Ema räägib tüdrukuga läti keeles, isa soome keeles ning lastehoius, kus ta kolm päeva nädalas mõne tunni veedab, räägitakse temaga eesti keeles.
«Kui Vilma tahab küpsist, siis ütleb ta läti keeles – cepums,» räägib ema.
«Aga jalka ja kenkä on tal soomekeelsed sõnad,» lisab isa.
«Pall on algusest peale olnud Vilmal pall. Ei ole lätikeelne bumba ega soomekeelne pallo,» kommenteerib ema. «Ja kui te küsite tema käest eesti keeles, kus on nina ja kõrvad, oskab Vilma näidata.»
Küsimuse peale, mis on eesti keelde sisseelamises eriti rasket, vastab Markus, et ei, see ei ole grammatika, nagu kõik arvavad. «Sest isegi siis, kui sa vigu teed, saavad inimesed sinust ju aru. Raske on see, et eesti keel ei saa kunagi su emakeeleks,» vastab ta.
Rasma räägib, et temale oli eesti keel alguses nagu muusika. Ta ei suutnud sõnadele keskenduda ega millestki aru saada. Aga kui tekkis sõnavara, siis tuli tasapisi arusaamine.
«Raske on see, et ma saan oma eesti sõpradega rääkida küll, aga see dialoog ei ole veel küllalt ...» ütleb Rasma, otsib sõna ja lausub inglise keeles: «Deep!» (sügav – toim).
Rasma ja Markus suhtlevad kodus omavahel inglise keeles.
Segadus lifti ees
«Ja mõnikord, kui sa pead enda eest seisma või midagi kiiresti ütlema, siis on ka raske leida sõnu,» ütleb ta ning kirjeldab olukorda, kuidas ta Tartu kaubamaja liftide ees hätta jäi. Nägi, et inimesed muudkui lipsasid lifti ja see sai kiiresti täis ning keegi ei pannud miskiks seda, et liftiukse ees ootasid ka kaks lapsevankriga ema sissepääsemist.
«Ma proovisin öelda, et nii ei ole viisakas, natuke eesti ja natuke inglise keeles, et eskalaator ju töötab, aga emadel on lapsevankriga väga keeruline eskalaatoril sõita, kuid see ei tulnud mul välja,» meenutab Rasma.
Küsimuse peale, kas neil on veel õpetlikke lugusid eestlastest, vastab Markus, et tegelikult ei ole ta stereotüüpide poolt. «Kõik sõltub inimesest, ka soomlaste seas kohtan ma neid, keda ma ei pruugi mõista,» ütleb ta.
Rasma räägib, et eestlastel on mõnikord sama probleem, mis näiteks lätlastel. «Mõnikord nad tunnevad, et eesti keel ja kultuur on need kõige paremad asjad ja et kui sa oled välismaalane, siis sa oled natuke ufo,» räägib Rasma naerdes. «Lätis on samamoodi. Läti leib on kõige parem, Läti õunad on kõige paremad ja just Lätis on see õige laulupidu!»
«Samas on Eestis nii palju inimesi, kes huvituvad kõigest sellest, mis asub väljaspool nende riiki ja rahvast,» lisab Markus, soovides, et kõik öeldu jääks kindlasti tasakaalu.
«Kaka,» ütleb pooleteiseaastane Vilma. Teisest toast tuleb Rasma õetütar Madara ja küsib Vilmalt midagi läti keeles, kasutades samuti sõna kaka.
Küsin, kas kaka on ka läti keeles kaka. Rasma noogutab. Ja Markus lisab, et soome keeles on kaka samuti kaka.
Madara võtab Vilmal käest kinni ja nad lähevad koos vannituppa.
CV
Rasma Rozenberga
• Sündinud 12. juulil 1978. aastal Riias ja üles kasvanud koos kolme õega.
• Perele on meeldinud palju ringi sõita, Rasma jõudis juba lapsepõlves nii Eestisse kui Leedusse ning Ukraina Karpaatidesse.
• Ema töötab tõlgina, kaks õde on õppinud kommunikatsiooni ja ajakirjandust, üks õde meditsiini. Isa on tööline.
• Lõpetanud Vidzeme ülikooli kommunikatsiooni erialal, töötanud USA saatkonnas Riias, juhtides kultuuriprojekte.
• Kaitsnud magistrikraadi Budapestis Central European Universitys, õppides avalikku poliitikat (public policy).
• 2008. aastal alustas tööd piiriüleses Eesti-Läti programmis, algul Riias, 2010. aastast Tartus.
• Alustas 2011. aastal eesti keele õppimist Tartu rahvaülikoolis.
• Armastab koorilaulu, on koori HaleBopp Singers liige, kuulub Tartu läti seltsi.
• Elab koos Markus Nylundiga, kasvatab 1,5-aastast tütart Vilmat ning ootab oma teist last.
CV
Markus Nylund
• Sündinud 1. mail 1980. aastal Turus, veetnud lapsepõlve Põhja-Soomes. Õde Marita elab Oulus, töötab õena ja õpib arstiks. Vanemad elavad Kemis.
• Õppinud majandust Turu ülikoolis ja täiendanud end Copenhagen Business Schoolis, kaitsnud 2008. aastal magistrikraadi ärikorralduses (management).
• Alustas 2008. aastal karjääri Vilniuses ühe rahvusvahelise kompanii heaks turu-uuringuid tehes.
• 2010. aastal kolis Eestisse ja alustas koostööd kohaliku biotehnoloogiafirmaga Solis BioDyne, töötab klientidega kogu maailmast.
• Alustas 2011. aastal eesti keele õpinguid Tartu rahvaülikoolis.
• On sidunud end Tampere maja tegevusega ning on Tartu soome seltsi liige.
• Plaanib alustada Tartus ka korvpallitreeninguid, sest on pallimängudega tegelnud lapsest saati.
• Elab koos Rasma Rozenbergaga, kasvatab 1,5-aastast tütart Vilmat.
• Perre on kohe sündimas uus liige.
Arvamus
Ingrid Rummo
Eesti keele õpetaja
Rasma ja Markus on väga soojad ja armsad inimesed, kellest on saanud minu sõbrad, ning häid sõpru ei ole elus kunagi liiga palju. Nad palusid mul hakata oma tütre Vilma ristiemaks.
Et ma ise olen 11-kordne tädi, siis mulle meeldib väikeste laste elu korraldada, see sobib mulle.
Nad arvavad, et mina olen kuidagi «süüdi» selles, et nad kokku said.
Me suhtleme Rasma ja Markusega senimaani. Nendega on nii palju rääkida. Markusega räägime me soome kirjandusest ja Sofi Oksanenist, ja filmidest ja teatrist.
Rasma oli keelerühmas see inimene, kes korraldas oma kodus eesti filmiklubi. Mitte iga keelerühm ei kasva niimoodi kokku, see on Rasma teene. Minu ülesanne oli aidata filme valida. Meeles on, et vaatasime «Siin me oleme» ning «Minu Leninid», et leida ka teistsugust vaatepunkti Eesti ajaloole.