Tartu linnavalitsusel on neil päevil käsil kaks suurt teemat. Need kaks ja kahtlemata tähelepanu väärivat on linnakodanikke kaasava eelarve kampaania, millega jagatakse tuleva aasta eelarvest umbes 140 000 eurot rahva tahtmise järgi, ning kesklinna üldplaneeringu koostamine, millega antakse järgmiseks paarikümneks aastaks suunised, kuidas ja kuhu Tartu kesklinnas ehitatakse.
Ehk siis piltlikult: millisesse parki tuleb kunstimuuseum, millisesse kaubamaja ja mis jääb pargiks edasi. Teemasid on muidugi rohkem. See on mahukas ja põhjalikult läbi töötatud dokument. Peaks tartlastele korda minema. See peaks kutsuma kaasa mõtlema ja kaasa arutlema.
Siinkohal on huvitav jälgida linnavõimu püüdlusi, et saada teada kodanike arvamusi nende kahe teema kohta.
Võtame näiteks Tartu kodulehel esmaspäeva hommikul olnud info nende teemade kohta. Mõlemad olid seal tõstetud avalehele. Tartlasi kaasava eelarve link viis ja viib ka nüüd hästi organiseeritud ja arusaadavale lehele, kust oli ka lihtsasti võimalik teele panna oma idee.
Kesklinna üldplaneeringu link juhtis dokumendilehele, kuhu olid suvaliselt maandunud lingid olulistele tekstidele ja joonistele, aga selgusest oli asi kaugel. Ei algust ega lõppu. Kaos.
Esmaspäeva hommik on siin tähtis põhjusel, et esmaspäeval kell 15 oli kesklinna üldplaneeringu esimene avalik arutelu. Aga kuidas võinuks lugupeetud linnakodanik, kelle arvamusest linnavõim oma sõnade järgi palavalt hoolib, selle teabe linna kodulehelt välja lugeda?
Lause selle sündmuse toimumise kohta tekkis pärast siinkirjutaja järelepärimist. Keskpäeva paiku andis linn välja ka asjakohase pressiteate. Siinkirjutaja juhtis kevadelgi tähelepanu, et augustis on veel suur suvi, planeeringu avalikuks väljapanekuks ja avalikuks aruteluks mitte just parim aeg. Kui tahta tähelepanu.
Noh, muidugi olid esmaspäeval kohal kodanikud Kalle Kulbok ja Vambola Tiik. Ja muidugi olid kohal ka suured kinnisvaraomanikud ja teised kinnisvaravaldkonnaga lähedalt seotud inimesed. Lopsakast rahvakoosolekust oli asi kaugel.
Kui teisipäeval tuli raekojas jutuks, et tartlasi kaasavaks eelarve koostamiseks on ettepanekuid veel vähevõitu, ütles linnapea Urmas Kruuse, et küll jõuab: «Inimesed tulevad alles linna tagasi ja pole end kurssi viinud.»
Kui inimesed pole veel linnas ja end asjadega kurssi viinud, miks me just siis korraldame koosolekuid nende arvamuse kuulamiseks? Küllap keelevääratus, aga Tiia Teppan rääkis kodanikke kaasava eelarve turundamisest.
Kahtlemata on vanas vääringus kaks miljonit krooni päris suur raha ja selle kasutamiseks rahva arvamuse küsimine uudne, sest seni on linnavalitsus linnaeelarvet koostanud suletud uste taga ja avalikkusele esitlenud enam-vähem valmis toodet, mida volikogu mõistagi saab soovi korral muuta. Kesklinna üldplaneering on siiski palju suurema kaaluga kui 140 000 euro ühekordne jagamine.
Kiuslikult võiks aga ka küsida, kui kodanike kaasamiseks mõeldud üritus on tööpäeval kell kolm, kuidas vabrikutööline või Maxima müüja peaks ülemuse käest enda vabaks küsima, et mul on nüüd vaja minna kesklinna planeeringu avalikule arutelule. Võib küll olla, et ta ei läheks ka kell seitse ja tema seisukoht on nii-öelda madala kvaliteediga, aga kas on õige nii eeldada?
Millal siis ikkagi kodanikku kõnetada ja millal piirduda mulje loomisega, et kodaniku arvamust on küsitud?