Maaülikooli teadlane Marika Mänd saab sel suvel siseneda oma maamajja rahulikult eesuksest. Muidu augustis ikka ümber läidetud valgusti parvelnud vapsikud ei anna tänavu üldse näole.
Herilasest sai tänavu haruldus
28. august 2013, 11:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Talu on vanade puude all ja seal on vapsikutele sobilikke pesakohti,» kirjeldas Mänd. «Augustis, kui vapsikute pered hakkavad lagunema, on tavaliselt õhtul tuld süüdates kohe parv vapsikuid üleval. Vahel on asi olnud nii hull, et oleme hiilinud majja tagauksest. Sel aastal ei tulnud mitte ühtegi.»
Mänd püüdis meenutada, kus ta tänavu üldse on herilasi näinud, olgu siis suurimaid ühiselulisi herilasi vapsikuid või nende väiksemaid sugulasi. «See oli eelmisel nädalal Pärnus Port Arturi juures – nad ründasid autot. Veel imestasin, kas oli maas midagi magusat või milles asi,» kirjeldas ta.
Putukateadlane ja loodusfotograaf Urmas Tartes sai Marika Männi muljet kinnitada: tavaliselt häiruvad inimesed herilastest just augusti lõpus ja septembri alguses, kuid tänavu on kiletiivalisi astlakandjaid tõesti pigem napilt.
«Harilikult näeme neid eriti moosikeetmise ja muu magusa vaaritamise juures lendamas,» tõdes Tartes. «Mina olen mõningaid herilasi ikka näinud ka, aga tänavune pole tõesti nii arvukas herilaseaasta kui varasemad.»
Tartes ei söandanud täpsustada, kas herilasepesade lagunemine on sel aastal veel ees või juba käes. «Suvi on olnud fenoloogialt väga imelik, mõned asjad on tavalisest paar nädalat varem ja mõned paar nädalat hiljem,» nentis Tartes. «Massilist herilaste liikumist ma küll kohanud pole, aga putukate arvukuse kõikumine aastast aastasse on loomulik.»
Putukateadlane Jaan Luig kinnitas, et mingi varem tundmatu herilaste haiguse pealetungist meie entomoloogidel andmeid pole. Võib arvata, et herilaste pesa arengutsükli vältel on langenud kokku mitu ebasoodsat asjaolu, selgitas ta. Näiteks ei saanud mõjuda herilastele soodsalt 2012. aasta vihmane suvi.
«Tagantjärele taastada, mis täpselt oli, ei saa,» tunnistas Luig. «Näiteks võis olla, et kevadel, kui herilaseema üksi pesa ehitas, läksid ilmad halvaks, putukad ei lennanud mitu päeva järjest ja esimene haue suri lihtsalt toidupuudusse.»
Luig lisas, et üheainsa suve põhjal väga selgeid põhjendusi madalseisule anda ei saa, võib teha vaid üksikuid oletusi. Seda, et tänavu võiks herilased veel parvedena välja ilmuda ning meie koogitükkidest, meepottidest ja õllepudelitest matti võtta, Luig ei uskunud.
«Arvan, et selleks ajaks on ikka läbi,» arvas Luig. «Võib juhtuda, et kusagil tulevad välja uued suguloomad. Siis võib neid paari päeva jooksul mõne maja ümber palju olla.»