Kord aastas saavad Luunjas kokku sajad hobused, kes tulevad näitama, kui hästi nad oskavad üle tõkete hüpata, muidugi koos ratsanikega. Täisealised ratsud osalevad ühel Eesti suurimal hüppevõistlusel, 34 aastat korraldatud Luunja Karikal, 4–6-aastased näitavad võimeid noorhobuste tšempionaadil.
Tartu Postimees käis kahte ratsut ka lähemalt uurimas ning nende ratsanikelt mineviku, tuleviku ja oleviku kohta küsimas. Nii Carlos kui Konstantinos on suured täkud ja sündinud Soomes, Eestis on nad olnud vaid kaks aastat. Üks neist on aga alles üsna karjääri alguses, teine seda varsti lõpetamas.
Tulevikulootuselt oodatakse suuri tegusid
Luunja pikas tallis on latrite vaheseintel võred, et suksud saaksid naabritega aeg-ajalt ninad kokku panna ja suhelda. Vaid ühe latri seinad on kaetud plaatidega, seal elab noor ja keevavereline täkk Carlos.
Carlos on suur ja ilus, vanust on tugevale turjale kogunenud juba kuus aastat. See tähendab, et varsapõlv on ammu seljataga ja noorusaeg täies hoos. Täisväärtuslik täiskasvanuiga, kui võistelda võiks juba ka tiitlivõistlustel, tuleb aga alles kahe aasta pärast.
Kõrge latt
Carlose ratsanikul ja tema ühel omanikul Urmas Raagil on ootused suured. «Loodan, et see on mu elu parim hobune, vähemalt praegu tundub nii. Aga eks me kõik loodame,» rääkis kogenud ratsutaja.
Noorhobuste meistrivõistlused laupäeval võitis Carlos igatahes ära, kuid stabiilsusega on tal veel probleeme. Mõni võistlus läheb tal väga hästi, teine jällegi mitte. Nagu noored ikka, ei taha ta süveneda, kipub ringi vahtima ja teistele asjadele mõtlema. See peaks aga aastate ja kogemusega üle minema.
Latt on Carlosel üsna kõrge, tema isa Verdi hüppas möödunud olümpiamängudel Hollandi eest ja sai hõbemedali.
Carlose enda võistlejakarjäär aga alles kogub hoogu. Sellel suvel on võistlusi palju olnud, praeguseks juba kolm nädalat järjest, kuna kuueaastasena saab ta ka välismaa tuuridel kaasas käia ja teiste endavanustega võistelda.
Nüüd tuleb tal pisike puhkus, loomulikult igapäevaste treeningutega, ja kui kõik läheb hästi, sõidab ta varsti noorhobuste maailmameistrivõistlustele. Kuidas ta seal esineb, ei ole veel teada, kuid ratsanik on veendunud, et peksupoisiks ei jääks Carlos kindlasti.
Pehme loomuga
Raag muigas, et esimest kohtumist selle hobusega on raske unustada, noor täkk tõusis mängeldes tagajalgele ja virutas seejuures kogemata talle vastu pead. Müks oli piisavalt tugev teadvusekaotuseks.
Kui Carlos aga ei pea näitama, kui võimas ta on, käitub ta väga kenasti. «Tegelikult on ta selline jube nunnukas ja hästi lihtne sõita, aga nagu täkule ikka kohane, kipub ta tallist välja tulles käima tagakäppadel, et näidata, kui suur ta on,» rääkis Raag.
Vanameister püsib vormis
Muidu üsna tasakaalukas Konstantinos käitus Luunja võistlustel oma tallitüdruku meelehärmiks harjumatult tulipäiselt, sest läheduses indlev mära mõjus ka tema muidu raudsetele närvidele.
15-aastane Konstantinos on Eestis võistelnud nüüd juba kaks hooaega ja koos Rein Pilliga ratsutades on tulnud senise elu parimad tulemused. Selleks on üsna viimane aeg, sest vanus hakkab vaikselt peale tükkima – ehk mõne aasta saab veel tõkkerajal ilma teha.
Kindel sõitja
Suurema osa elust on Konstantinos võistelnud Rootsis ja seal olid tema tulemused pigem keskpärased. Võistlustele võeti ta kaasa teise või kolmanda hobusena, et vähem tähtsaid sõite teha.
Eestis sõites õnnestus tal aga eelmisel aastal võita oma liiga maailmakarika etapp ning veel ühel tähtsal võistlusel teisena lõpetada. «Võib-olla sai eelmisel aastal võistlusi liiga palju, sel hooajal võtame rahulikumalt,» rääkis Pill.
Sportlasena on Konstantinosel omad vead, ent on ka head. Ta on kogenud ega karda midagi, talle meeldib võistelda ja sundima teda ei pea. Ta üritab alati puhtalt hüpata, kuigi see päris iga kord ei õnnestu.
Ilmselt isalt on päritud aga halb suu ehk teda on raske juhtida, seetõttu ei ole tõkkele lähenemine alati kõige parem. Pill, kes on tema isaga korra sõitnud, ütles, et tol oli olnud sama häda, kippus kogu aeg peaga vehkima. Seda viga kahjuks välja ei treeni.
Konstantinos elab Harjumaal Ruila tallis. Seal on tal iga päev umbes 45-minutiline treening ja teist korda pääseb ta veel karusselli, neljaks jaotatud ringi, kus mehaanilised labad teda ja kolme hobust üht- ja teistpidi kõndima ajavad.
Rahulik elu
«Kui ta tuleb uude kohta, siis ta röögib ja karjub ega tea, mis teeks, aga tegelikult on ta täku kohta väga sõbralik,» rääkis Pill. «Tihtilugu parkuuriplatsile tulles hüüab ta enne kõigile, et nüüd olen mina siin.»
Seda, kui kaua Konstantinos Eestis veel võistelda saab, otsustavad tema omanikud – hobusearetajad ja -kasvatajad Soomes – ning ilmselt läheb ta vanaduspõlve veetma tagasi sünnimaale.