/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
Alustuseks üks lihtne küsimus: kes tänavusel Tour de France’il silmapaistvalt pedaalinud rattureist on esindanud Kenyat? Vihjeks nii palju, et see on seesama rattur, kes põrutas 2006. aasta MM-võistlustel kuni 23-aastaste konkurentsis eraldistardist sõidu stardis otsa kohtunikule, kuid jäi kokkupõrkest hoolimata siiski terveks ning lõpetas 36. kohaga.
Jah, loomulikult seesama inglane, kes tuli hiljuti lõppenud Tour de France’i võitjaks.
Aga palju keerulisem on küsimus, tänu millele on tänavuse Touri võitja Christopher Froome teinud ratturina viimase kahe aastaga fenomenaalse arenguhüppe. Kolm suve tagasi, oma esimesel hooajal Sky profitiimis ei olnud tal aasta lõpuks ette näidata peaaegu midagi, üksnes hõbe Inglismaa meistrivõistlustelt eraldistardis. Maailma profiratturite edetabelis kuulus talle 475. koht. Rein Taaramäe lõpetas tolle hooaja 136ndana, Tanel Kangert Froome’ist kõigest 20 kohta tagapool.
Ei tõotanud ka järgmine hooaeg Froome’ile midagi sädelevat: 47. koht Šveitsi ja 85. koht Poola velotuuril rääkisid pigem sellest, et ta on keskpärane sõidumees. Kui ühtäkki sügisesel Vueltal, oma esimesel tõelisel suurtuuril, sai Froome kokkuvõttes teise koha. Palju ei puudunud üldvõidust: ta kaotas hispaanlasele Juan José Cobole kõigest 13 sekundit. Profiratturite edetabelis kerkis ta 42. reale, 15 kohta Taaramäest kõrgemale.
Edasist mäletavad spordihuvilised küllap peast: mullune teine koht Tour de France’il ja neljas Vueltal, tänavu juulis muljet avaldav triumf Tour de France’il ning mõistagi esikoht profiratturite jooksvas pingereas.
Millega seletada nii kiiret ja võimsat tõusu, tegelikult ju kõigest kahe aastaga, statisti rollist maailma valitsejaks? Kui selline esiletõus pole fenomenaalne ega erakordne, siis mis on üldse fenomenaalne ja erakordne?
Froome teab, mida paljud tema sõitudest arvavad: et ta on tarvitanud dopingut. Seda teadmist tunnistas ta Touri kestel antud usutlustes ja Touri autasustamisel, kus tõotas, et tema võit peab ajale vastu.
Pole Froome’i süü, et pole puudu neist, kes tema aususes kahtlevad. 34 viimase Touri võitjaist on pooled osutunud valemängureiks. Lance Armstrongi, Alberto Contadori, Floyd Landise, Bjarne Riisi ja teiste dopingujuhtumid on heitnud varju kogu rattaspordile. Kes nüüd ka ei võidaks, alati leidub neid, kes leiavad põhjust kahelda, et äkki on võitja teinud sohki. Eriti kui ta sõidab teistega võrreldes nagu mees teiselt planeedilt.
Froome oli sel Touril mees nagu teiselt planeedilt, ehkki kokkuvõttes edestas ta teiseks jäänud Nairo Quintanat mitte just mäekõrguselt, 4.20ga. Aga noil etappidel, kui oli vaja oma võimu näidata, näitas Froome seda niivõrd veenvalt, et nii mõnigi rattaspordi asjatundja tituleeris ta mutandiks.
Froome’i kahtlustajad lähtuvad tõsiasjast, et tema mäkkesõidukiirus ei jäänud kahel raskel etapil, Ax 3 Domaines ja Mont Ventoux, sugugi alla eelmisel kümnendil dopingu varal sõitjate kiirustele. Ja seda ajal, pange tähele, kui pärast rattaspordi väidetavat puhastamist dopingust on grupi keskmine liikumiskiirus Touril vähenenud tervelt kümme protsenti.
Aga pole õige võrrelda sõiduaegu rattaspordis, kus tempo sõltub palju kõrvalistest teguritest, nagu tuule suund ja kiirus, sademed, tiimi juhi püstitatud ülesanne jne. Viimasel ajal on hakatud rattaspordis palju rohkem vaatama ja arvestama võimsusnäitajaid: kui mitu vatti keha kilogrammi kohta suudab sportlane endast välja pigistada. Dopinguajastul olla see näitaja tippude seas etapi lõppfaasis küündinud 6,4–6,7ni, mis olevat füsioloogide hinnangul üle inimvõimete piiri.
Eriti selgelt pidavat dopingust andma märku see, kui etapil on näiteks kolm tõusu ning rattur suudab lõputõusul näidata palju rohkem vatte kui kahel esimesel. Seega, dopinguajastu sõitjad erinesid nüüdsetest ratturitest selle poolest, et neil oli varuks rohkem võimsust ja nad suutsid pärast ränka pingutust kiiremini taastuda.
Nii palju kui seni lugeda-kuulda, pole Froome’i füsioloogilistes näitajates midagi anomaalset. Jah, tema hapnikutarbimisvõime olla üliinimlik, 94 milliliitrit minutis kehakaalu kilogrammi kohta. Aga seda dopinguga ei arenda. Ja ta suutvat toota mõnevõrra rohkem vatte kui rivaalid. Ent need võimsusnäitajad, kui uskuda ilmunud andmeid, vastavad tema nn võimsusprofiilile.
Sellegipoolest on imestusväärne, kuidas Froome need imenäitajad kõigest kahe aastaga endast välja kaevas. Ja kui temal see õnnestus, miks Taaramäel ei võiks samuti õnnestuda?