Soomlanna Veera Marjamaa on Kääpal publiku ette toonud Veikko Huovineni «Lambasööjad». Kahe pintsaklipslasest sõbra metsikud seiklused lambajahil esindavat parimat, mis soome huumoril on maailmale pakkuda.
Lambad on siin ja lambad on seal
30. juuli 2013, 10:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lavastaja Veera Marjamaa on soome meeste vägiteod Eesti oludesse üle kandnud. Sepe (Mart Toome) ja Valtteri (Anti Reinthal) on otse Tallinnast metsa saabunud poliitik ja suurärimees, kelle igasuviste plaanide hulka kuulub alati ka ühine reis.
Mängureeglid on lihtsad: üks korraldab reisi ja teatab teisele sellest kaks päeva ette ning ära ütelda ei tohi millestki. Nii leiabki Valtteri end oodatud hotelli ja restorani asemel hoopis metsaäärselt niidult põhupallide vahel magamas, UAZ-veokiga mööda põldu rallimas ning lambaid jahtimas ja röövlipraadi küpsetamas.
Mehed omavahel
Road movie stiilis kulgevat seiklust saadavad vaimukad arutelud meestele olulistel teemadel nagu naised, jumal ja haiglaseriaal «Grey anatoomia».
Elu saadab sõprade teele ka raskusi: näiteks mis otsast üht lammast õieti nülgima peaks, miks napsuse peaga laulusõnad meeles püsida ei taha ning mida teha, kui tagumine tšakra on ikka täitsa p….s?
Eesmärk on meestel ühine – et vanas eas saaks öelda «Kuigi elu on olnud pikk ja raske, on olnud väga huvitav».
Stiililt soome klassikute Martti Larni ja Mika Waltari teoste moodi hea põhjamaine huumor on lavastuses väheste vahenditega mõjuvaks maalitud.
Metsa veerde paigutatud heinapallid ja UAZ-veok on lavastuse peaaegu kogu kujundus. Reisiloos vajalik liikumine ja kulg saavutatakse staatilises keskkonnas, kuid mõjuvalt. Näitlejad kasutavad maksimaalselt ära kogu ruumi – nii maapealse ja maa-aluse kui ka õhuruumi.
Natuke jäi segama ehk liigne butafooria kasutamine. Oleksin tahtnud ikka päris lambaid ja laagrilõket vaadata ning oma ninaga suitsu- ja praelõhna haista.
Kuid küllap oleksid püssipaugud ja rahvamass päris lammastele liiga stressirohkeks osutunud. Ning kuna lammaste stressitaluvus pole just suurem asi, oleks nii mõne ootamatu rabanduse kaudu võinud rohkemgi praadi saada kui esialgu plaanis.
Nagu pidudega ikka juhtub, liigub lavastuse pinge ja tempo tõusvas joones ning kulmineerub esimese vaatuse lõpus suurema napsivõtmisega. Sellega võrreldes jääb teine vaatus sündmustevaesemaks. Mehi vaevab pohmell ning mõtted kisuvad juba tagasi argielu poole.
Mart Toome ja Anti Reinthali näitlejatöö kohta võib öelda: kohe näha, et vanad sõbrad. Kunagiste kursusekaaslaste koosolemise rõõm on siiras ning muudab nende mängu vahetuks ja loomulikuks. Heade koomikutena tuntud näitlejatel on silmanähtavalt lõbus. Head nalja pingutatult teha ei saakski.
Lambasöömise ja napsuvõtmise ajal joonistuvad välja ka pealtnäha sarnaste rollide peenemad tunnusjooned.
Raskuskeset põrgatatakse edasi-tagasi, mängu juht vahetub. Sepe juhtpositsioon hajub jahijärgsel peol ning seni pigem sabassörkija olnud Valtteri hakkab domineerima.
Nii vahetuvad jõupositsioonid mitu korda, kuid nagu meestel ikka – hierarhia on alati paigas.
Esietendust häiris kohati meelest läinud tekst, mis sundis näitlejaid improviseerima, ja takerduv teine vaatus. Teiseks etenduseks said aga konarused silutud ja kõik sujus.
Kerge suvekomöödia
Hiljuti kirjutasin, et kergete naljakate suvelavastustega on meil tõeline ikaldus. Huumor kipub labane olema ja sisu õõnes. Kalevipoja suveteatri «Lambasööjad» kannab kerge vaimuka suvekomöödia tiitli auga välja. Meestejutud labaseks ei muutu.
Nalja kõrval on loos ka sügavam moraal. Selle võttis hästi kokku Anti Reinthal Valttari rollis. Ta ütleb, et inimene ei pea alati sööma ja magama, kui ta süüa ja magada tahab, vaid inimene peab vahel kannatama ka. Aktiivselt kannatama, mitte passiivselt.
Vahel tuleb nutitelefon võssa visata ja tsivilisatsioonist irduda. Tuleb sääski sööta ja jahti pidada. Vahel tuleb ikka elada ka.
Kas teate?
Kääpa külas
• Kalevipoja suveteater esietendas «Lambasööjad» 18. juulil Jõgevamaal Kääpa külas.
• Lavastanud filmistsenarist ja näitekirjanik Veera Marjamaa.
• Mängivad Mart Toome ja Anti Reinthal.
• Viimased neli etendust on 1.–4. augustini.