Sain toimetajalt riielda, et olen juba üle poole aasta riigikogus, aga kodulinna ajalehele pole sellest midagi kirjutanud. Tunnistan ausalt, et sisseelamine riigikogu töösse oli mulle raske. Uskusin endal igasugused ametid ammu selged olevat, aga näe – siin olen jälle õpipoisi rollis.
Et staažikamate olijate tehnoloogiate omandamisest on vähe abi, sain ruttu selgeks.
Kui «uued» võtaksid eeskujuks näiteks ühe hiljutisest kaitseministrist komisjoni esimehe, saaks Toompeale tigedust ja paraaditsevat keskpärasust elukardetavalt palju. Vahel tundub, et Toompea elab ärapanijate ajastus. Ent ilmselt paistab lusikatäis tökatit meepotis lihtsalt liiga hästi silma.
Maailmameister
Olen püüdnud aru saada, missugune on meie valitsus. Loomulikult on see eelkõige peaministri nägu (teisiti oleks lausa solvav). Ansipi stiil on lihtne ja jõuline. Vahel isegi liiga lihtne.
Meenub tema valimiste künnisel, vabariigi aastapäeva aktusel peetud kõne. Vabaduse kui suurima väärtuse rõhutamisest jõuti kiire tõdemuseni, et Eesti on erinevate küsitluste andmetel vabaduse maailmameister.
Ega keegi keela meil erinevaid võistlusi korraldada. Kellel on pikem muru, maitsvam kama või maailma kuulsaim Tori põrgu. Aga riigi mõõdikuks need vaevalt sobivad.
Euroopa traditsioon käsitleb ühiskonda laiemalt. Paar sajandit tagasi sai loosungiks «Vabadus, võrdsus, vendlus!». Just niimoodi, üheskoos.
Kui vabadust on liiga palju, pole võrdsust. Kui juhid püüdlevad meistritiitlile võrdsuses, siis – hüvasti vabadus! Kaalukeeleks ongi vendlus. Kui seda jätkub, leitakse vabaduse ja võrdsuse vahel mõistlik tasakaal.
Tore on ju rääkida
Eelmise riigikogu töö kenaks lõppakordiks oli Eesti teaduse arengustrateegia vastuvõtmine. Kõik olid poolt. Lootusi suurendas (ikka veel kehtiv) koalitsioonileping, milles lubati seda strateegiat täies mahus rahastada.
Suvel hakkas kostma murelikke noote, et teadusele lubatud raha ei jätku. Toompeal pääses hulkuma õel repliik: «Kas sotsiaalteadlastel pole enam raha pastakate ostmiseks, millega valitsusevastaseid soperdisi kirjutada?»
Riigieelarve arutamisel riigikogus polnud «täielikust rahastamisest» enam juttugi. Minu sellekohase küsimuse peale arvas rahandusminister, et elu teeb oma korrektiivid ja tänane eesti teadus ei suutvat suuremat rahasummat otstarbekalt kulutada.
Meenub, et kultuurikomisjonis (selle komisjoni tööks on ka haridust ja teadust käsitlevate eelnõude menetlemine) kerkis Eesti hariduse ja teaduse andmesidevõrkude tänapäevastamiseks hädavajaliku ligikaudu 5 miljoni krooni leidmine.
Jõuti kurvale tõdemusele, et seda raha pole võimalik uue aasta eelarvesse saada. No mis seal veel rahvusülikooli tänapäevastamiseks vajalikest sadadest miljonitest rääkida!
Küsisin veel rahandusministrilt, kuidas me räägime Eesti teaduse jätkusuutlikkusest olukorras, kus riik ootab ülikoolidelt kolmesada uut doktorit aastas, raha eraldatakse umbes kahe ja poolesaja koolitamiseks, aga paremateski majapidamistes läheb mõni «vasikas aia taha».
Jõudsime rõõmsale üksmeelele, et selleks võiks raha kulutada küll. Aga eelarves seda raha ei ole.
Asi ei ole ju ainult Eesti teaduse tehniliselt vananenud laisideandmevõrgus või doktorikraadiga inimeste arvus. Seni, kuni meie jututame teadmistepõhisest Eestist ja teadusmahukast tootmisest – tore on ju rääkida –, on keskmine eurooplane keskmisest eestlasest kuus ja keskmine iirlane tosin korda tootlikum.
Parem-pahem-teljest
Mõni küll kõhkleb, kuidas me niimoodi 15 aastaga Euroopa viie rikkaima riigi hulka jõuame, nagu Reformierakond lubas. Ilmselt kuulutame Euroopa Liidu üheks riigiks, millesse ka Eesti kuulub. Ja ehk astub mõni rikastest (Norra, Šveits jt) veel ELi liikmeks. Siis oleme küll Euroopa viie jõukaima riigi seas.
Kevadel, kui kõik veel pronksiöödest ehmunud, võeti Toompeal vastu aktsiisiseadus. Hästi palju räägiti viina- ja tubakaaktsiisist ja Tallinna keskerakondliku linnavalitsuse toel toimunud Õllesummerist. Kütuseaktsiisidest ei tahetud rääkida. Selle teema torkijatele räägiti ka Õllesummerist.
Mõnel pool räägitakse asjadest nende õigete nimedega. Ühes kastis hoitakse mõnu- ja luksuskaupadel ning teenustel lasuvad aktsiisid, teises laiatarbekaupade ja teenuste, sh energia aktsiisid. Koalitsioon hoidus püüdlikult sellise vahe tegemisest.
Sattusin lugema ühe tuntud sotsiaaldemokraadi kirjutist sellest, et sotsiaaldemokraadid on aktsiiside ja kaudsete maksude tõstmise vastu, kuna nendega püüdvat parempoolsed valitsused maksukoormust vaesematele ümber jagada (mõnikord tekitavat see veel ahelhinnatõusu).
Peaks meie sotsiaaldemokraadist rahandusministrilt küsima, mida tema sellest arvab.
Meie valitsuskoalitsiooni poliitika on selgelt parempoolne. Kui loosungist «Vähem riiki!» ja maksude alandamisest eelarvesse liiga suured augud tekivad, saab ju aktsiise tõsta.
Mis lapsel nimeks?
Majandusminister on riigikogu sagedane külaline. Küll eelnõudega, küll aruandjana. Ehkki oma lühikese poliitikukarjääri jooksul rohkem võimul kui opositsioonis istunud, on ta omandanud tugevad opositsionääri jooned.
Majandusministrile meeldib võimu kiruda, sest keegi peab ju süüdi olema. Tema arvates on see Tallinna linn ja tolle keskerakondlik valitsus. Kui Juhan Parts mõnes oma esinemises Tallinna linnani ei jõua, tunneb publik parlamendis, nagu oleks ta millestki ilma jäetud.
Vanasti oli Eestis tavaks, et laps sai omale ristinime, aga elu käigus see muutus. Olid igasugused lisanimed ja hüüdnimed. Mõned valitsused üritavad endale ise nime panna. Mõned saavad selle oma eluajal. Mõned alles ajaloolastelt.
Rääkisin oma verivärsketest parlamendipoliitika kogemustest ühe Soome kolleegiga. Ajaloolasega. Härrasmees ütles, et tema arvates on meie valitsus juba auga nime välja teeninud. See on «Andrus Ansipi parempopulistlik valitsus». Miks just niisugune nimi, sellest räägime lähemalt juba uuel aastal.Toimetas Aadu Must, riigikogu liige, Keskerakond |
kõik galeriid
