Nagu pildilt näha, on Sõõda eesti maakarjatõugu nudipea loom. Aga ta on ka Eesti ühe väga kuulsa ja väga vanaks elanud lehma Õõda tütar.

Eesti maatõugu lehma piim on hästi rasva- ja valgurikas. Ning need lehmad on ka hea tervisega. Õõda elas ju 23-aastaseks!

Kolme näoga vasikad

Kogu teadustööd ja -vaeva ei pühendata aga loomulikult mitte ainult Sõõda kloonimisele.

Edu korral sünnib kloone palju ja mitme näoga. Ikka vastavalt sellele, kui hästi nood manipuleeritud tuumaga munarakud elujõulisteks embrüoteks arenevad. Ja vastavalt sellele, millise tõu geene loodavate kloonvasikate puhul kasutatakse.

Nagu öeldud, lehm Sõõda on oma DNA teadusele juba kinkinud. Selleks annetas ta pisut oma naharakke.

Naharakke on teadlased aga võtnud veel pullvasikalt nimega Madis ning ühelt holsteini tõugu lehmalt Rallult, kes elab Põlva Agros.

Rallu on silma paistnud väga tubli aastatoodanguga – üle 15 000 kilogrammi piima aastas.

Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli teadlaste eesmärk on maha saada vasikaga, kes hakkaks tulevikus lüpsma piima, milles on neeruhaigetele vajalik valk erütropoetiin.

Erütropoetiini ehk lühendi EPO all tuntuks saanud ravimit toodetakse tänapäeval peamiselt rakukultuuris, aga see on väga kallis.

Lehmapiim on teatavasti väga valgurikas. Kui nüüd lehma geene niimoodi modifitseerida, et väljalüpstav valk oleks ka ravimitööstuses kasutatav, kukub ravimi hind mitmekümnekordselt.

Kahe kooli koostöö

Tartu Ülikoolis on transgeenseid hiiri tehtud kümmekond aastat. Eesti Maaülikoolil on lehmaembrüotega tegelemise kogemust paarkümmend aastat.

Tänu nutikalt ühendatud koostööle võibki nüüd Tartus aset leida midagi niisugust, millega lähimas regioonis seni tegeldud ei ole – sünnivad vasikad, kellest kasvavad ravimvalku lüpsvad nn EPO-lehmad.

Maaülikooli laboris käib töö täie hooga.

Tapamajas oma elu lõpu leidnud lehma munasarja folliikuleist aspireerib tehnoloog Marju Silvet välja munarakke. Teadur Pille Pärn asetab need teises toas mikroskoobi alla ja selekteerib ilusamad.

Siis tõstetakse munarakud inkubaatorisse küpsema ja püütakse välja uurida neile kõige meeldivamad kasvutingimused. See teadmine aitab kaasa tulevikus ka kloonembrüote heale arenemisele.

Loo algul kirjeldatud kolme looma – Madise, Sõõda ja Rallu – naharakke on samuti inkubaatoris kasvatatud ning igaühelt on juba miljoneid rakke külmutatud kujul rakupanka hoiule seatud.

Elegantne lõppmäng

Samal ajal käib töö aga ühes teiseski laboris.

Nimelt loovad Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi tuumiklabori teadlased Mario Plaasi juhtimisel koos füsioloogia vanemteaduri Sulev Kõksiga vajalike omadustega geenikonstruktsiooni, kus on kirjas, millist piima peab arenev järglane tootma.

Elegantne lõppmäng käib aga nii, et võetakse üks hästi küpsenud munarakk, eemaldatakse sellelt tuum ja asendatakse kas Madise, Sõõda või Rallu naharakutuumaga. Tollesse naharakutuuma peab aga olema eelnevalt viidud too targa käsuliiniga geenikonstrukt, mis ütleb tulevikulehma piimanäärmeisse sattudes, mida teha.

Niisugune vahetatud tuumaga munarakk pannakse inkubaatorisse kasvama ja niisuguseid munarakke püütakse teha palju.

Kõige elujõulisemad embrüod istutatakse seitsme päeva pärast lehmadesse, kes toovad üheksa kuu pärast ilmale igatsetud kloonvasikad.

Nüüd jääb üle vasikad mullikaiks kasvatada ja «mehele panna». Päeval, mil loomad ise lüpsma hakkavad, selgub paljugi.

Sulev Kõks usub, et esimese n-ö tuuma kokkulükkamiseni tahavad nad jõuda veel sel aastal. Imepiima maitsmiseni läheb aga aega.