Öeldakse küll, et uued rattad käivad esialgu väga raskesti, aga kuus kuud riigikogus seljataga, hakkavad need juba tasapisi liikuma. Täpselt sama kaua on meie esinduskogu üheteistkümnendal koosseisul olnud aega kokkumängu harjutada.

Neis pole midagi uut, aga need on põhimõttelised asjad ja erakonnas oleme ammu selgusele jõudnud, et nad peavad olema just nii ja mitte teisiti.

Ligipääs kõigile

On hea meel, et mõne algatuse õigsusele oleme saanud kinnitust ka piiri tagant. OECD raportis Eesti kõrghariduse olukorrast rõhutati, et ehkki Eesti on kõrgharidussüsteemi ümberkorraldamisel olnud mitmes mõttes edukas, püsib üks valusaimaid probleeme lahendamata.

Liiga sageli on kõrgkoolist sunnitud kõrvale jääma andekad ja võimekad, kuid kehval elujärjel perest pärit noored. Rahvaliit on ammu mõistnud, et säärane olukord soodustab piirkondliku ja sotsiaalse ebavõrdsuse taastootmist ning süvendab lõhet ühiskonnas.

Seepärast pole me päri valitsuse kavatsusega suuren-dada õppelaenu, vaid peame õigeks maksta üliõpilastele toetust.

2005.-2006. õppeaastal sai haridus- ja teadusministeeriumi andmete järgi põhitoetust vaid 14% üliõpilastest. Eesti Üliõpilaskondade Liidu tellitud uuring näitas, et 59% tudengitest on sunnitud õppimise kõrvalt töötama ja 19% kavatseb tööle minna, kusjuures vaid kolmandiku töö on seotud õpitava erialaga.

Kui tudeng peab tööd rassima toidupoolise hankimiseks, ühiselamu eest maksmiseks ja õppevahendite soetamiseks, tuleb loengutest rohkem või vähem loobuda. Pole kahtlust, et kannatavad teadmised ning õpiaeg hakkab lohisema.

Kelle muu kui riigi kohus on seista selle eest, et toetussüsteemi kaudu tagada noortele ligipääs kõrgharidusele, ka neile, kellel pole rahakott puuga seljas. Need kulutused tasuvad end kuhjaga, sest iga noor on tulevane maksumaksja.

Praeguse stipendiumipõhise õppetoetuse asemel on mõttekas rakendada kindlate kriteeriumide järgi makstav tudengipalk. Rahvaliidu õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise menetluses olnud eelnõu eesmärk oli teha õppetoetused palgapõhiseks.

Õppurile palk

Põhitoetuse minimaalmäärad oleksid järgmised: kutsekooli õppurile vähemalt veerand alampalka (900 kr), bakalaureuseõppes vähemalt pool (1800 kr), magistriõppes kolmveerand (2700 kr), doktoriõppes vähemalt kaks alampalka (7000 kr). Lisatoetuse määr oleks vähemalt veerand alampalka (900 kr).

Tudengipalk oleks mõistlik alternatiiv õppelaenule, mille piirmäära tahab Reformierakond tõsta nelja aasta pärast 60 000 kroonile. Lihtne arvutus näitab, et magistrantuuri lõpetanu kukile laskub viie aastaga hirmuäratav laenukoormus – 300 000 krooni pluss intressid.

Noor inimene ei saa niipea mõelda kodu rajamisele ega pere loomisele, sest suur osa sissetulekust kulub võla maksmiseks. Kes võlga jõuab maksta, peab olema rikas inimene.

Õpingute rahastamine ainult õppelaenuga on sama hea kui pakkuda sünnitajale emapalga asemele emalaenu – lapsed on ju investeering ja küll tublid järeltulijad kunagi ema võla kinni maksavad.

Võimuliidu sammud viivad paratamatult selleni, et paljude võimekate noorte ees jääb kõrgkooli uks suletuks rahapuuduse tõttu ja nii mõnedki lähevad välismaale õnne ja paremat haridust otsima. Ometi oleks riigile ju kasulik andekad endale hoida.

Teedele rohkem raha

Tudengid, aga ka kõik teised, kellel tuleb Tartust mööda maanteed pealinna või vastupidi sõita, teavad, millist katsumust see tähendab. See pole ainuke tee, mis kordaseadmist vajab, aga omavalitsustel kulukaks tee-ehituseks raha ei jätku.

Mõnevõrra on leevendust pakkunud kütuseaktsiisist osa eraldamine kohalike teede jaoks, kuid sellest jääb väheks. Eestis on 16 470 km riigimaanteid, kohalikke teid aga üle 18 000 km ja need on palju halvemas seisus. Seega peaks vähemalt pool kütuseaktsiisist minema kohalikeks vajadusteks, praegune proportsioon (9 osa riigile ja üks omavalitsustele) on täiesti ebaõiglane.

Rahvaliidu fraktsioon esitas riigikogu menetlusse teeseaduse muutmise eelnõu. Oleme seda meelt, et omavalitsustele eraldatavat osa tuleb tõsta vähemalt 20 protsendini kogu teehoiu rahastamiseks ette nähtud summast. See annaks omavalitsustele kindlustunde ja võimaldaks teha kohalike teede korrashoiu kavu pikema aja peale.

Meie andmeil on valitsus kavandanud 2008. aastal 4,2 miljardi krooni kütuseaktsiisi laekumist, kuid omavalitsustele on sellest teehoiuks ette nähtud ainult 633 miljonit krooni ehk 15%. Meie eelnõu järgi laekuks kütuseaktsiisist omavalitsustele teede korrashoiuks tuleval aastal ligi 840 miljonit, seega üle 200 miljoni krooni rohkem, kui valitsus kavandab.

Kui Rahvaliit oli valitsuses, eraldati 2007. aasta eelarves omavalitsustele teede jaoks 433 miljonit krooni, millest Tartu sai üle 16,5 miljoni. Rahvaliidu ettepaneku kohaselt oleks see summa 2008. aastal aga 844 miljonit krooni, millest Tartu saaks ligi 32,5 miljonit. Kahjuks ei toetanud valitsus meie eelnõu ja nii jäävad lisamiljonid teede korrashoiuks seekord saamata, kuigi riigi rahakoti peremehed peaksid mõistma, et linnatänavate korrashoid on sama tähtis kui Tallinna–Tartu maantee neljarealiseks ehitamine.

Ükskõik, kas seisame tudengipalga, teede korrashoiu või millegi muu eest, teeme seda ikka mõnusa ja turvalise elu nimel Eestis.

Riik peab austama inimese õigusi ja vabadusi, sealhulgas õigust isikupuutumatusele ja heale nimele. Ja loomulikult peavad inimese õigused ja vabadus olema demokraatlikus riigis kaitstud ka riigiaparaadi enda liialduste, põhjendamatute süüdistuste ning kahtlustuste eest.

Pole olemas ühtki põhjendust, mis õigustaks eraelu ebaseaduslikku jälitamist, läbiotsimist, pealtkuulamist või, mis veel hullem, eeluurimise ajal tõendamata kahtlustuste alusel pikaajalist kinnipidamist. Kui nii juhtub, annab see märku hirmuühiskonnast. Kaotatud usaldust on aga raske tagasi võita. Nii peaksime meiegi riigikogus kõigi oma otsuste ja tegemiste puhul meeles pidama, et mahakallatud vett enam üles ei võta.

Karel Rüütli on riigikogusse valitud Tartust. Tartu Postimees ootab ka teistelt tartlaste häältega riigikogusse saanud saadikuilt teavet nende senisest tegevusest ja probleemidest.