Kui keegi vaevuks korraldama ülikoolide sülla-buste pedantsuse võrdluse, usun, et oleksin koos socialia valdkonnas Tartu Ülikooli kümne parema õppejõu hulka valitud Mart Raudsaarega arvestatav pretendent esikohale. Iseasi, kas peaksin selle üle uhkust tundma või mõtlikult pead vangutama.

Aga elu ja tudengid on meid selleks sundinud, et aastate jooksul ühiselt erisuguseid kursusi läbi viies on tulnud süllabusi ehk ainekirjeldusi pisiasjadeni lihvida ja täiustada.

Lehekülgede pikkustest kursuste kirjeldustest leiab näiteks järgmisi hoiatavaid lauseid:

«Selleks, et kursus õnnestuks, peavad osalised järgima minutilise täpsusega tähtaegu.»

«Lisaõppepäevadel võivad osaleda vaid need, kellel on selleks mõjuv ja dokumenteeritud põhjus. Esiteks, lisaõppepäeval saab osaleda varasema haiguse puhul. Ent siis peab tudeng õppejõudu (kursusekaaslase vahendusel) töövõimetusest eelnevalt teavitama ning hiljem esitama arstitõendi, kus on kirjas töövõimetuse põhjus ning selle kestus.»

«Kõik uudislood tuleb esitada kirjalikult, paberile trükituna, matriklinumbriga varustatuna ja vajadusel klammerdatuna ning lasta õppepäeva hommikul vastavalt õppejõudude teatatud tähtaegadele nende poolt teatatud postkasti ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonnas.»

«Kommenteeritud ja hinnatud materjalide tagasisaamiseks on tudeng kohustatud isiklikult tunniplaanis kehtestatud ajal ja näidatud kohas õppejõu ette ilmuma.»

Selline bürokraatlik õppetöö korraldus võib näida akadeemilises asutuses kohatu. Pigem sobivad säärased instruktsioonid ja hoiatused lepingusse panga või kindlustuskompaniiga.

Lõppenud vabadus

Ent eksivad need, kes arvavad, et äärmiselt üksikasjaline süllabus on välja mõeldud üliõpilaste kiusamiseks. Täiesti vastupidi: see on nõnda detailne seepärast, et tudengid õppejõude ei kiusaks.

Aga nii, nagu kogu nüüdisaegne elu on uppunud üha tihedamalt juriidilisse võrgustikku – meenutage kirglikku arutelu uue perekonnaseaduse eelnõu nüansside üle –, nõnda pole seadusetähe alusel asjaajamisest pääsenud ka ülikool, mida veel mõni aeg tagasi võis seostada sellise mõistega nagu akadeemiline vabadus.

Nüüd pole sellest vabadusest paraku enam erilist järel.

Ometi käis veel möödunud kümnendil suurem jagu ülikoolielust sootuks teisiti.

Mitte ühegi kursuse algul polnud vaja jagada tudengitele pikki kirjalikke juhtnööre, mis kell algab õppetöö ja mis kellaajaks tuleb esitada kodutööd, et plagieerida ei tohi ja midagi välja mõelda samuti mitte. Enamgi veel: selliseid elementaarseid nõudmisi ei tulnud isegi suuliselt tutvustada, sest võis eeldada, et ülikooli pääsenuile on need enesestmõistetavad. Enamikule olidki.

Ja kui ajas veel tagasi, 1980. aastatesse, oma tudengipõlve minna, ei mäleta, et mu tollased õppejõud – alates Juhan Peeglist ja Marju Lauristinist ning lõpetades Epp Laugu ja Peeter Toropiga – pidid kellelegi üliõpilastest käsulaudu jagama.

Kõik teadsid, et ülikoolis hakkama saamiseks tuleb endal tööd teha ja ise enda eest vastutada.

Tudengid kuningaks

Võibolla olid need, kes tol ajal läbi tiheda sõela kõrgkooli pääsesid, sedavõrd rohkem motiveeritud õppima.

Nüüd aga, mil ülikool on muutunud haridusasutusest pigem teenindus- ja turundusettevõtteks, olles sunnitud võimalikult palju kundesid värbama ja neist seejärel kümne küünega kinni hoidma, on klientidest saanud tõelised kuningad. Eriti veel siis – laenates lause filmiklassikast –, kui nad on pealinnast ja maksavad.

Uusimaks kuningliku seisuse tõestuseks, nagu õppejõud seda nimetavad, on tudengite meiliterror.

See käivitub semestri lõpu eel ning algab lausega, et kahjuks pole saanud osaleda teie kursusel, sest olen pidanud Tallinnas tööl käima, kuid ülikooli lõpetamiseks oleks hädasti punkte tarvis. «Milliseid variante te mulle pakute?» järgneb küsimus. «Kiiret vastust ootama jäädes…»

Sedasi, nagu näha, olemegi jõudnud olukorda, kus paljud ei käi ülikoolis enam õppimas, vaid lihtsalt diplomit jahtimas. Raha eest, tööde ja muude tegemiste kõrvalt. Ja isegi kui eeldada, et neid on tublide tudengitega võrreldes vähemus, piisab üksikuistki nihverdajaist, et õppetöös tuleb kehtestada karmid juriidilised sätted.

Mart Raudsaar rääkis mulle, kuidas ta viis kuus aastat tagasi läbi olemusloo kirjutamise kursuse just neile, kel see oli õigel ajal tegemata jäänud. (Võrdluseks: kaks kümnendit tagasi oleks sellise võlgnevuse pärast eksmatrikuleeritud.) Tollele kursusele tuli ka tudeng, kes peagi Raudsaare vaateväljast haihtus. Aga semestri lõpus ilmus ta uuesti platsi – loomulikult hinde järele. Oli teatanud Raudsaarele, et pani oma tööd tema postkasti.

Aga see polnud moodus, mismoodi Raudsaar nägi ette tolle kursuse läbimist. Ta ei saanud olla kindel, et tudengi kirjutised pole kellegi teise tehtud või, hullem veel, kuskilt plagieeritud. Just seetõttu oli ta kehtestanud korra, et tudengid peavad käima kogu semestri jooksul etapiti oma tegevusest aru andmas ja õppejõuga konsulteerimas. Too üliõpilane aga vilistas kursuse algul kehtestatud suulistele reeglitele.

Kadunud aumehelikkus

Ometi otsustas Raudsaar pakkuda talle šansi: ta andis üliõpilasele kaks uut teemat, millest lood teha. Ent tudeng ei võtnud pakkumist vastu. Selle asemel kaebas ta dekanaati, et Raudsaar nõuab temalt asju, mida süllabuses kirjas pole.

Seal, tunnistab Mart Raudsaar, oli tõepoolest fikseeritud lõpptulemus, mitte aga protsess, kuidas selleni tuleb jõuda.

Alates tollest ajast olemegi töötanud Raudsaarega välja halastamatuid laenulepinguid meenutavad eeskirjad ülikooli kursuste läbimiseks. Ja arvata võib, et me pole ainsad sellised õppejõud. Sest aumehelikud vastastikusel lugupidamisel põhinevad kokkulepped nüüdisajal enam sagedasti ei maksa.

Paraku pole meiegi sülla-buse-ainekirjeldused ikka veel täiuslikud. Igal aastal ilmub õppetöö käigus paar-kolm seaduseauku, kust tudengid omakasupüüdlikult läbi poevad. Siis on tulnud neid auke semestri lõpus kinni toppida. Ja tuleb toppida küllap edaspidigi.

Mõistagi ei saa elu normaalselt kulgeda sootuks eeskirjade ja seadusteta. Aga õppetööd olude sunnil pisiasjadeni bürokratiseerides, nagu oleks tegu mõne abielueelse lepinguga, tikub silmapiirilt kaduma ülikooli mõte: et tudengid teeksid tööd ja saaksid targemaks ning õppejõud saaksid selleks anda oma parima panuse.

Nüüd kulub järjest rohkem auru selleks, et üliõpilased villast ei veaks ning õppejõududel nahka üle kõrvade ei tõmbaks.

See tekitab kurvastust ja nõutust, et Eestile poliitikas iseloomulikuks saanud jokk-sündroom ajab jõuliselt juuri ka kõrghariduses.