| |
|
 |
Ene-Heljo Jääger alias Ema Ene on Viinahavva leti taga jaganud ja valitsenud juba mõni kuu rohkem kui kümme aastat. Neist kuuel aastal on tema ja ta põhikunded kogunenud kevaditi ühispildile.
Foto: Sille Annuk |
|
See viinakuu ähvardab jääda Viinahavva viimseks
(1)
11.10.2005 00:01
Raimu Hanson, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Kribu loivas peldikusse, koer järel. Kui Kribu esimese laari välja pakkis,
pistis Nults südantlõhestavalt ulguma ja oleks kindlapeale kiirabi kutsunud, kui
ta telefoniga helistada oleks mõistnud.
Just täpselt nii kirjeldab Mart Kivastik oma raamatus «Kui sa mind ei armasta, ära mine ära» kellegi Kribu vägevat pohmelli, mis oli alguse saanud eelmisel õhtul kahest õllest. Selgituseks olgu öeldud, et Nults on koer. Ja too kassiahastuses mees, jutu «Kuningas Oidipus» peategelasi, üritas meenutada oma õhtusi ja öiseid seiklusi. Kuid õllele lisandunud vängemad joogid olid ta mälupildi täielikult kustutanud. Nagu jutus hiljem selgub, manustasid Kribu ja tema sõber Väints nood kaks õlut Muuseumis. «See on üks kõrts. Suht odav koht, kus keegi ei taipa või ei julge käia, sest tavaliselt istuvad seal Kribu ja teised temasugused,» kirjutab Kivastik. Muuseum on ka tegelikult olemas, kuid reaalsuses on tal teine nimi. Ja tema eksistents on pärast üht auditit muutunud kahtlaseks. Nii et võibolla jääb praegune viinakuu Viinahavva ajaloos viimseks. Jäääär tühjas kohvikus Kunstimuuseumis on kohvik tegutsenud mõni kuu enam kui kümme aastat. Nime Viinahavva kannab ta viimased viis-kuus aastat. Kõlaris laulab vaikselt Jäääär. On pärastlõuna. Kohvik on sama hästi kui tühi. Ainult Ene-Heljo Jääger ehk Ema Ene seisab leti taga, kallab küsijale kohvi tassi ja kasseerib sisse neli krooni. Neli krooni? Neli krooni. Kui Ema Ene saab teada, et Vanemuise teatris pakutakse vaheajal kohvi 25 krooni tass, jääb tal korraks justkui hing kinni. «See on üle pingutatud,» ütleb ta taas hingamisvõimelisena. «25 on liiga palju, isegi 15 on liiga palju.» Õlle eest tuleb Viinahavval välja käia 17 krooni. «Meil on siin madalad hinnad sellepärast, et meil on siiamaani olnud küllalt normaalne üür,» ütleb Ene-Heljo Jääger ja peab meie all silmas ka oma poega Haimurit. «Me rohkem omaks lõbuks teeme. Ega rikkaks siin ei saa. See on rohkem nagu klubivärk.» Klubilikkusest annavad märku kuus raamitud fotot kohviku seinal. Esimene neist on üles võetud 28. aprillil 2000. Teiste hulgas hakkavad pildil silma kirjanik Mart
Kivastik, sisearhitekt Taisi Kadarik, arhitekt Andres Lunge, kunstnikud Imat
Suumann, Enn Tegova, Tiina Viirelaid, Ilmar Kruu-samäe ja Urmas Tuvikene,
luuletaja Hannes Varblane, kuns-tiajaloolane Enriko Talvistu ja loodusteadlane Kristjan Zo-bel. Viimasel seni tehtud fotol on Viinahavva põhikunded ennast fotoaparaadi ette kunstimuuseumi juurde Toomemäe nõlvale sättinud 2. juulil 2005 Seal on ka kunstimagister Krista Piirimäe, laulja ja luuletaja Aleksander Müller, kunstnik Silver Vahtre. Laulupidudest spordini Nende (ja mõnede teiste) lugupeetud isikute peetud pidude ajal on suitsuvingust halli lae all juhtunud igasuguseid naljakaid asju. «Sageli kujuneb õhtust laulupidu. Aga on meil ka spordivõistlusi olnud,» meenutab Ema Ene. «Ükskord oli hoota kaugushüpe. Ja kätekõverdusi on võidu tehtud.» Viinahavva raamatusse raiunud Kivastikul, kes on tõusnud eesti nüüdsete näitekirjanike esiritta, ei ole esialgu plaanis sellest kohvikust näidendit kirjutada. «Aga kes teab...» märkis ta. Igal juhul on kirjanikul kahju, kui see kultuuritegelastest tihe, kuid lihtsurelikest hõre kohvik kinni pannakse. «Tartus teist sellist kohta ei ole,» põhjendab Kivastik. «Mõnus, kui on vähe inimesi. Peale selle on odav. Mina käin seal peaaegu iga päev. Mõnikord läheb istumine liiale ka, võiks teha midagi muud.» Sellistest istumistest on põhikunded välja haudunud ka käegakatsutavaid asju. Kivastik saab näiteks tuua Jänese matkaraja, mille ta koos Vahtrega sealsamas välja mõtles. Boheemlaste koht «See on boheemlaste – krt, see sõna mulle ei meeldi – koht,» selgitab Kivastik. «Päris korralike inimeste jaoks näeb see pisut inetu välja, aga mulle sobib, ma ei hooli sellest, kas on väga ilus. Mulle sobib, kui mu omad sõbrad on seal ja keegi ei õienda.» Ega võõras siia naljalt tule, tõdeb ka Varblane. «Esiteks, seda kohta ei teata. Teiseks – no mis sa üksinda istud ja vahid, siin on kõik omavahel tuttavad,» põhjendab poeet. Kui peaks juhtuma, et Viinahavva on sunnitud uksed kinni panema? «Meile ei tähenda see midagi,» vastab pensionäriseisusesse jõudnud Ema Ene, kes on inimesi söötnud-jootnud juba hallidest nõukogude aegadest saati. «Mul on niigi tegemist ja mu pojal on teine töö ka,» ütleb ta nüüd tulevikku vaadates. «Meil oleks kahju sellest seltskonnast. Kui ma paar päeva olen kodus olnud, siis tahaksin jälle nende juttu kuulata. Kõik nad on haritud inimesed, siin ei ole löömist ja üksteisele halvasti ütlemist, kõik on nagu üks suur pere.» Varblane on pisut mureliku ilmega, kui kommenteerib muuseumikohviku võimalikku saatust. Kuid ta ei ole löödud. «Järelikult tuleb uus koht teha,» ütleb luuletaja. Ja ta tuletab meelde, et enne Viinahavvat tegi seesama seltskond endale joomakoha raeplatsi kõrvale Sinimandriasse. Ja enne seda istus Illegaardis. Ja veel varem käis koos Püssirohus. Nii et ei ole hullu midagi.
|
