Juba põgus pilk Tartu kannibalistlikke kuulujutte käsitlevale uurimistööle tõmbas mind ajatunnelisse ja sedamööda tagasi lapsepõlve. Mina kasvasin teises Eesti otsas, kahe mere taga Saaremaal.Üks meiesuguste külalaste levinud ajaviitmisi oli õhtuti kellegi poole kogunemine ning seal tondi- ja hirmujuttude rääkimine. Ma ei tea, kuidas need jutud levisid. Aga nad olid. Kedagi jälitavad sammud, kellegi aknale surutud punane käsi, kolm koputust ja kellegi ebaloomulik surm kolme päeva pärast. Ning siis see õõvastav lugu sellest, kuidas kadumajäänud lapse ema ja isa leiavad vorsti seest inimküüne... Elasime lastena neisse hirmujuttudesse sisse nii, et juba kuulsimegi ümber maja liikuvaid samme ja koputust uksele. Ja kui siis nägime ka ukselinki alla vajuvat, kriiskasime õudusest. Tuppa astus aga kellegi ema, kes tuli vaatama, miks tema tütar või poeg juba koju tulla ei märka. Tonte pole olemas Niisugustel õhtutel hüppasin voodisse suure kaarega, et voodi all peidus olevad kägistavad käed mind kinni ei püüaks. Ja vähkresin hulk aega hirmsasti, aga mingitpidi ka magusate kujutluspiltide kütkes, mis mind uinumiseni saatsid. Teadsin küll – täiskasvanud muudkui korrutasid seda – , et tonte ja pahasid ei ole olemas, aga hirmu tunda oli ometi erutav. «Terve tänapäeva meelelahutustööstus on ju rajatud sellele,» ütleb folklorist Eda Kalmre ning kõneleb mulle vastuseks oma lapsepõlvest pärit täpselt samasugusest vahvast ajaviitest. Miks inimesi hirm paelub, sellele ei ole kunagi ühest vastust. «Hirmujutt on eestlaste traditsioonile väga omane,» kinnitab Eda Kalmre. Ta teab, millest räägib. Kalmre vaimustub uurijana just niisugusest pärimusest, mida on võimalik kuulda elavas esituses. Ta on kokku puutunud inimestele hellade teemadega, sest oma uskumusi ja tundeid avada ei ole sugugi kerge. Eda Kalmre on tegelnud parvlaeva Estonia huku uskumusjuttudega ja analüüsinud vendade Voitkade juhtumi kajastusi meedias ja rahvapärimuses. Ta on uurinud muinasjutulist lugu, mis rääkis Afganistanis sõdurina teeninud eesti poisist, kelle elu päästis sõprus maoga. Eda Kalmre esimene jutu-uurimus on kirjutatud Tuhkatriinu muinasjutu levikust ja versioonidest 19. sajandi Eestis. Toosama Tuhkatriinu muinasjutt elab tänapäeva popkultuuris muudkui edasi. Kanal 2 alustas just kõrget vaatajareitingut ennustava sekretäriloo «Inetu Betty» näitamist. Kuulujutt on hell teema Eda Kalmre ütleb, et muistendite ja kuulujuttude kaudu ilmnevad rääkija enda väärtushinnangud, hirmud ja tõekspidamised. Oma doktoritöös avab Kalmre Tartu sõjajärgse kuulujutu mitme nurga alt. Ta püüab vastata küsimustele, missugused on selles teksti ja sotsiaalse käitumise vahelised seosed, uskumise ja kogemuse varjatud tagamaad ning tollase kuulujutu tähendus ajastu kultuurikontekstis. «Sõjajärgsetel juttudel vorstivabrikutest, KGB hakklihamasinatest, pikkades nahkmantlites kurjadest meestest, Venemaalt tulnud kotipoistest oli oma võimas tähenduslik potentsiaal ning võib öelda, et nad mõjutavad sõjaeelse põlvkonna inimeste siseilma tänaseni,» ütleb teadlane. «Tegelikult meid kõiki, sest me oleme üles kasvanud nendesamade emade ja vanaemade juttude toel,» lisab Eda Kalmre. Ning just see mitmeplaanilisus ja kõnekus teevad tolle kaante vahele pandud jutu-uurimuse vähemalt niisama põnevaks kui Andrus Kiviräha hiljuti ilmunud ussisõnade raamat. Veelgi enam. Mulle tundub, et see Kalmre uurimus räägib otsapidi ka minust endast. Sest mingi imenipiga on selles kirjeldatu ulatunud üle paari põlvkonna puudutama mind ja minu lapseea meeli. Mis sest, et pealtnäha süütu ja tavalise õudusjutuna. Jälg ajalooarhiivis Huvitaval kombel on Tartu vorstivabriku loost säilinud kirjalik dokument. KGB ärevus 1947. aasta algul Tartus liikuma läinud kuulujutust, nagu oleks kusagil Turu tänava varemetes leitud inimkeha tükke, juukseid ning riiete ja koolivihikute hunnikuid, oli nii suur, et sellest jäi jälg ajalooarhiivi. Eda Kalmre on üles leidnud Riikliku Julgeoleku Tartu osakonna ülema Starinovi koostatud täiesti salajase kirja EK(b)P Tartu Linnakomitee sekretärile sm Brandtile. Brandt nimetab oma kirjas inimesi, kes kõik näivad olevat juhtumiga seotud, ning lubab need isikud provokatsiooniliste kuulujuttude levitamise eest vastutusele võtta. Kas inimliha vorstivabrik sõjajärgses Tartus on tõepõhjata kuulujutt või mitte? Tõde või vale? «Folkloristi ülesanne ei ole seda tõde taga ajada,» vastab Eda Kalmre. Samas teab uurija paremini kui keegi teine, et just tõe jaluleseadmine on olnud enamiku jutustajate seisukohalt üks olulisimaid kõnelemise argumente. «Seda küsitakse minu käest ikka. Aga sellele me ei jõua ilmselt kunagi jälile,» vastab uurija ning oma arvamust ei reeda. «Nii kutsuksin ma esile ükskõik kumma poole, kas siis uskujate või mitteuskujate pahameele,» märgib ta.
> Loe edasi |
kõik galeriid
