Moos peab laual olema, naerab Marjamaa talu peremees Tõnu Oks ja lisab, et kuna talle moos väga meeldib, siis sellepärast ta marju kasvatabki.
Vana hea moos valmib kerge vaevaga
23. juuli 2013, 11:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marjamaa talu perenaine Maria Oks teeb enamasti igasugustest marjadest toormoosi, mida hoitakse sügavkülmas.
«Meie juures käivad juba aastaid ühed ja samad inimesed endale marju korjamas ja neist marjadest tehakse nii mahla kui toormoosi,» räägib Maria Oks. «Tavalist moosi keedetakse nüüd väga vähe, toormoos läheb sügavkülma.»
Marjade ja toormoosi säilitamist sügavkülmas peetakse tervislikuks, sest nii jääb rohkem vitamiine alles, tõdeb Oksadega ühes külas elav mitme hoidisteraamatu autor Silvi Kohu. «Aga vanamoodsalt keedetud moosil on samuti plussid, see säilib hästi,» märgib ta. «Sügavkülmas marjade ja toormoosi säilitamine on kallis, sest elekter maksab omajagu. Peale selle saab ühel ajal kapp täis ja ongi kõik.»
Lihtne töö
Moosi pole keeruline keeta. Maasikad, mustikad ja vaarikad soovitab Silvi Kohu kõigepealt suhkruga mõneks ajaks seisma panna, nii tekib moosikeetmiseks vajalik mahl.
Kui palju suhkrut mingid marjad vajavad, on tark järele vaadata arvukatest hoidisteraamatutest.
«Suhkru võib marjadele kallata näiteks õhtul, siis on paras hommikul pott tulele tõsta,» soovitab ta. «Ka hommikul enne tööle minekut võib suhkru marjadele visata, siis on hea neid töölt tulles keema panna.»
Mida vähem vett marjadele keetmiseks lisada, seda parem. Kui keedus on väga kuiv ja tikub põhja kõrbema, siis tuleb pisut vett lisada.
«Paljud marjad, näiteks maasikas, mustikas ja vaarikas, on sellised, et neid ei tasu kaua keeta, sest siis läheb moos kibedaks,» õpetab hoidistespetsialist.
Maasikamoosi soovitab ta keema lasta ja siis 15 minutiks pliidiserva peale seisma tõsta – nii imevad suured marjad end siirupit täis ja hakkavad põhja vajuma. Siis tuleb moos uuesti keema lasta ja purki pista. Igasugune moos ongi valmis siis, kui marjad hakkavad alla vajuma.
Väiksel tulel podisevat moosi tuleb aeg-ajalt segada, aga vahu võtmiseks ei pea küll valvsalt kogu aeg pliidi kõrval seisma.
«Vahu võib ära võtta keetmise lõpus, kui kõik on pinnale kogunenud,» soovitab Silvi Kohu.
Palju häid asju
«Purki tasub pista kõike,» ütleb Kohu. «Minu arvates on väga hea mustasõstramoos, kuigi mõni ei võta seda suu sissegi. Juudid keedavad mustika-maasikamoosi, tasub proovimist. Ja vaarikamoos annab maasikamoosile silmad ette.»
Väga hea mahla saab aga kreekidest, millest suurem osa meie inimestest üldse lugu ei pea. Mõnusalt maasikamaitseline mahl tuleb ka tikritest. Kes soovib, see proovib.