Marjakasvatajatel on isevärki aasta, loodus kiirustab. Kas olete märganud, et pihlamarjad on juba roostekarva? Käes on küpsemise, saagikoristuse ja suve purkipistmise aeg. Haaslava vallas Ignase külas Marjamaa talus algas saagikoristus kohe pärast jaani, kui valmisid maasikad.
Viimaseid jätkub noppimiseks praegugi, läinud nädalal oli marjakasvatusega tegelevas Maria ja Tõnu Oksa talus selle magusa töö peal Tallinna õpilasmaleva Marjamaa rühma osa noori. Ülejäänud malevlased korjasid vaikse nohinaga punaseid sõstraid.
Vilunud marjakorjajad ehk aastast aastasse Marjamaa talus suvel tööl käivad täiskasvanud on juba nädala töötanud kultuurmustikapõllul. Võta või jäta, aga kuigi kultuurmustikat on Eestis kasvatatud juba paarkümmend aastat, annab selle punase sõstra põõsa mõõtu taime ja heal juhul isegi vutimunasuuruse marjaga harjuda.
Puhtad käed ja suu
«Inimesed on kultuurmustika väga hästi vastu võtnud, mõni on lausa selle sõltlane,» muheleb Marjamaa talu perenaine Maria Oks. «Kultuurmustikas ei määri toorena ju käsi ja suud, külmutatult määrib aga küll.»
Peremees Tõnu Oks lisab, et mõned kondiitrid soovivad vaid kultuurmustikat, mõned eelistavad aga metsas kasvanud harilikku mustikat. «Ehk nad tahavad, et värvi oleks rohkem,» märgib ta.
«Aga nüüd on maailmas midagi juhtunud, huvi kultuurmustika vastu suureneb. Just üks soomlane, suur hulgiostja küsis seda meilt tonnide kaupa. Aga tänavu on meil saak väiksem ja Eestis on nõudmine kasvanud.»
Kuid mis vahe on kultuurmustikal ja harilikul mustikal?
Silmaga vaadates on vahe täitsa olemas: metsas kasvava hariliku mustika puhmas on 15–40 sentimeetrit kõrge, kultuurmustikas küünib suurele inimesele nabani ja laiutab nii, et 1,7-meetrine istutusvahe on sellele taimele täiskasvanuna väike.
«Vitamiine ja antioksüdante on harilikus mustikas veidi rohkem, ega muud suurt vahet olegi,» ütleb Maria Oks.
Mustikaid hinnatakse nendes sisalduvate antotsüanidiinide pärast, mis annavad marjadele värvuse ja on sealjuures tugevad antioksüdandid. Meie harilikus mustikas on neid aineid rohkem, kuna need paiknevad nii viljalihas kui viljakestas. Seepärast määrivad marjad sõrmi ja suud.
Kultuurmustika pigmentained paiknevad vaid marja viljakestas, sisu on hele.
Mustikate teine hea omadus on mineraalide rohkus, mis suurendab marjade väärtust.
Neis on nii kaaliumi, rauda, fosforit kui ka magneesiumi ning isegi vaske, tsinki, joodi ja kroomi. Vitamiinidest leidub peamiselt C-, PP- ja B-grupi vitamiine ning karotenoide. Küll on kultuurmustikas rohkem suhkruid ja vähem happeid, mistõttu on nende maitse hariliku mustika omast magusam. Sellepärast polegi vaja sügavkülma minevale kultuurmustikale suhkrut lisada, pärast ülessulamist maitsevad need nagu põõsalt nopitud värsked marjad.
Pungad on, marju pole
Kultuurmustikas kasvab Marjamaa talus viiel hektaril. Lisaks on Oksadel laias laastus viis hektarit maasikaid, viis hektarit vaarikaid, viis hektarit astelpaju ja viis hektarit sõstraid.
«Astelpaju ja sõstrad on korralikud, maasikaga võib kah rahul olla, aga teised marjad jätavad soovida,» iseloomustab Tõnu Oks tänavust saagiaastat. Kõige viletsam on vaarikas, mis annab eelmise aasta saagist vaid 5–10 protsenti, kui sügisene vaarikas saaki ei suurenda.
Ka kultuurmustika saak pole kiita, peremehe hinnangul tuleb see neljandik mullusest. «Olen pea paarkümmend aastat mustikat kasvatanud, aga esimest korda pungad on, kuid marju pole,» märgib Oks. Läinud aastal sai Marjamaa talu ligi 20 tonni kultuurmustikat, puhmaste vanust arvestades oleks tänavune saak võinud olla oma 30 tonni.
«Paljudel teistel kasvatajatel on mustikat ja vaarikat korralikult, meil mitte,» ütleb peremees. «Meil rikkus saagi ära märtsi käre külm. Jaanuaris-veebruaris kannatavad kultuurmustikas ja vaarikas käredat külma hästi, aga märtsis, kui mahlad juba liiguvad, on miinus 27 kraadi neile liig.»
«Tänavu ongi isemoodi aasta,» märgib Maria Oks. «Maasikas sai varem valmis, enne jaani.» Peremees lisab, et maasikas tuli kõigil kasvatajatel nii suure hooga peale, et paljudel Eesti ja ka Soome marjakasvatajatel jäigi vaat et kolmandik saagist korjamata – nii palju korjajaid polnud nii vara kusagilt võtta. Korjajad on ju harjunud, et maasikas tuleb pärast jaanipäeva, nad teevad end selleks ajaks muudest töödest vabaks.»
Lisaks käitub tänavune maasikas teisiti: kasvatajad jahutavad maasika enne müüki maha viie kraadi juures, kuid tänavu oli see temperatuur maasikale liiga külm, ilusa marja säilitamiseks tuli jahutusseadmed keerata 7–8 kraadi peale. Miks see nii on, ei oska Oksad öelda. «Ehk mõjutas küpsemise kiirus maasikat,» pakub peremees.
Jah, pärast seda külma kevadet hakkas loodusel kiire ja kiire pole senimaani kadunud. Mis siis muud kui aeda, metsa või turule ja suvi purki. Talv on meil alati pikk.