«Loodame, et mind ootab ees õnnelik aasta!» ütleb teadusemees uhkelt, ise oma seitsmetele rõõmsalt kaasa elades. Arvi Liiva ei karda olla intrigeeriv, salapärane ja romantilinegi. Kui teda kuulata, võib nõusse jääda, et inimeste uskumuste ja suust suhu rännanud legendide ning teaduslike põhjenduste vahel võib nii mõnelgi puhul leida huvitavaid seoseid. Näiteks teatakse Otepää lähedal asuva Valgjärve kohta legendi, mille järgi järve põhjas on uppunud loss. Selle lossi härra abiellunud oma lihase õega. Ja just seepärast uputanud lossi uhkele pulmapeole järgnenud pulmaööl vägev äikese ja tormiga vihmasadu. Ajamasina peremees Arvi Liiva elutöö on looduslike objektide vanuse määramine radioaktiivse süsiniku meetodi abil. Tema on tegelikult esimene teadlane Eestis ja Balti riikides üldse, kes selle dateerimismeetodiga siin 1950. aastate lõpul tegelema hakkas. Valgjärve legendi juurde tagasi tulles peab nüüd ütlema, et arheoloogid on Valgjärve põhjast selgeid ehitise jäänuseid ka leidnud. Alles ülemöödunud aastal täpsustati nende vanust ja radioaktiivse süsiniku meetod kinnitas lõviosa leidude eaks 1300 aastat! Arvi Liival on kindel plaan Valgjärve edasi uurida.
Samuti oma ema kodukoha Palamuse kirikulugu, kus on kirjas, et enne praegust asukohta olnud Palamuse pühakoda hoopis ühes teises kohas. Ja selle teise paiga kohta liigub inimeste keskel samuti rahvapärimus, millel võib tõepõhi all olla. Niisiis on Arvi Liiva oma 77. sünnipäeva eel ja järel põnevust täis ning valmis uutele seiklustele vastu astuma nagu noor mees, keda keerulised ajad ja pikk elu pole sugugi räsinud. Arvi Liiva elu ja teadlasetee on olnud aga tõepoolest õnnelik. Mehe eriala on viinud ta viljakasse koostöösse nii arheoloogide, bioloogide kui geoloogidega. See aga andnud võimaluse osaleda põnevatel ekspeditsioonidel Karjalas, Kesk-Aasias, Mongoolias, Kõrg-Tatrates ja mujal. Neil reisidel on kogutud määrav osa Arvi Liiva mineraalide ja poolvääriskivide kogust, mille ta oma seitsmetest kubiseva sünnipäeva eel Tartu Ülikooli geoloogiamuuseumis Vanemuise tänaval ühel maikuu päeval koos oma heade kolleegidega avas. Kiviriigis vangis Miks keemikuharidusega meest kivimaailm nõnda paelub? Aga just keemias sisalduvad vastused küsimustele, mis nois kristallides tegelikult on, et need nii kaunid on. Vastus: räni, kaltsiumi, alumiiniumi, vaske ja palju muud – suur osa Mendelejevi tabelist. Ja nüüd teab Arvi Liiva ilmselt paremini kui keegi meist, et kiviriik ei ole sugugi surnud ja eluta, nagu pealtnäha paistab. Kivi ei ela küll nagu loom või taim, kuid ometi – ka kivid sünnivad, kasvavad ja surevad. Enamiku nende elu kestab miljoneid aastaid. «Lille või naisterahva ilu on kaunis üürike,» sõnab mees. «Aga kivid, mis kunagi ehtisid Egiptuse vaaraosid või India printse, ei ole oma kaunidusest senimaani kübetki kaotanud!» Ilus kivi on kui maa-alune lilleke, arvab Arvi Liiva veel. Niisuguseid kive on meeldiv vaadata, puudutada ja kanda. Ilus kivi loob ka kandjale hea meeleolu, sisendab optimismi ja lisab enesekindlust. Selles peitub tänapäeva mõistes nende võlutoime. Aga kui on olemas värviravi, siis tuleb tunnistada kiviteraapiatki. Eri värvi kivid tekitavad inimestes päris kindlasti eri tundmusi ja meeleolusid ning mõjutavad neid nii seesmiselt. Võluvägi missugune! Arvi Liiva ütleb, et kivid on osake inimkonna kultuuriloost. Vääriskivid on alati olnud võimu sümbol. Inimesed on väärtuslike kivide hankimiseks sooritanud kangelastegusid ja roimi. Niisiis toovad kõige haruldased kalliskivid endaga kaasa ikka pigem rohkem õnnetust kui õnne. Võlukivi meister Arvi Liiva peab end fatalistiks. Ta usub, et kõik läheb kriitilises olukorras ikkagi just nii nagu ette määratud, et inimest kas hoitakse või mitte. Niisugune usk on teda säästnud halvavast hirmutundest nii mõnelgi üliraskel ekspeditsioonihetkel. Ja seni on mehel õnne jätkunud. Võib-olla on hoopis seitsmenda kuu seitsmes päev, tema sünnipäev, selles süüdi. Arvi Liival endal talismankivi puudub. Kogu ta aastakümnetega kogutud varandus on talle tervikuna armas ja hindamatu. Aegapidi on Arvi Liiva omandanud aga kivide töötlemise põhivõtted ning kive lõigates, poleerides ja lihvides neist välja võlunud kõige kaunimaid külgi. Ning sel viisil küllap loonud ka nii mõnegi õnnekivi, mis on puudutanud kas ta abikaasa Elfriida või heade sõprade-tuttavate südant ja hinge.
|
