Ühest telesaatest jäi meelde itaallasest uuseestlane, kes ütles end pidevalt imestavat, kui palju on eesti keeles sõnu: saab ühe enda arvates selgeks, kui naine pakub juba teist varianti. Eesti keeles saab tõesti üht asja mitmeti öelda ja mida rohkem eri sõnu ja nüansse kasutatakse, seda meisterlikumaks sõnakasutust peetakse. Paraku tundub, et meie keele sõnarikkust hinnatakse aina vähem ning ühe sõnaga asendatakse hulk teisi võimalusi. Kõige edukam paistab selles vallas olevat «projekt», mis tähendab nüüd juba mida iganes – arhitekti ja inseneri loomingust laste kasvatuse ja noorte väljasõiduni. Või nagu hiljuti kuulutas üks Kroonika «kangelanna»: «Lapse sünd oli algusest peale minu projekt.»Projekti vastu on vist juba mõttetu sõdida, sest kes enam viitsib kõiki projekti alla mahtuvaid tegevusi teisisõnu selgitada – kuigi sageli võiks ja peakski. Märksa lihtsam peaks olema korraldada oma suhteid tarbimisega, mis tähendab millegi tarvitamist, tarvete rahuldamist. Seega samuti laia kasutusalaga sõna, aga kõike ei pea tõesti ainult tarbima. Nii on alailma lugeda ja kuulda, et alkoholi tarbitakse, aga harva ja järjest harvemini juuakse. (Kui nii, siis poleks ju mõtetki madistada igasuguste piirangute ümber.) Muidugi võib veinist teha tarretist, kangemate napsidega kooki immutada, õllega liha hautada ning viin sobib hästi kompressideks ja haava puhastamiseks. Kaldun siiski arvama, et need kulinaarse või meditsiinilise kallakuga tegevused ei kaalu üles üldteada tõde, et jooke põhiliselt ikkagi juuakse. Ja kui tehakse midagi muud, saab sedagi öelda selges eesti keeles. Paraku tarbitakse meil juba vist kõike: ideid ja ilukirjandust, bensiini ja šokolaadi, kiivreid ja küpsiseid. Mõistagi tarbitakse ka meediakanaleid, kuigi telerit enamasti vaadatakse, raadiot kuulatakse, internetti kasutatakse, ajalehti-ajakirju loetakse. Ka raamatutele ei näe muud suuremat kasutusala kui lugemine. Muidugi on lihtsam kogu mitmekesise meedia pruukimine panna ühe mütsi alla «tarbimine», aga ons see meie rikka keele suhtes aus? Kui tarbimislainel jätkata, siis ülearu palju on asutud «tarbima» ka teatud piltlikke või ülekantud väljendeid. Laulu- ja tantsupeo jutud lausa kubisesid pisikuist – ikka nii, et üks sai laulu-, teine tantsupisiku. Mitte kedagi ei innustatud, ärgitatud, õpetatud jne, kõik nakatusid, said pisiku – mudilastest täiskasvanuteni. Inimesi on vallutanud muusika-, lugemis-, spordi-, teatri-, golfi-, balleti- ja veel lugematu hulk pisikuid. Enamasti on need pisikud samastatavad huvi või armastusega, vaid harva, mööngem, haigushoo sarnase palanguga. Olgu, pisik nakitseb tasapisi, mida aga arvata rusikaga silmaauku lajatamisest? Usutavasti ei soovi seda kogemust keegi ja eks sel väljendil olegi väheke parastav või kahjurõõmutsev varjund. Sellegipoolest väidetakse hästi täppi läinud, vajaliku, rõõmu teinud asja kohta, et mõjus nagu rusikas silmaauku. Kas tõesti? Siis võib ka öelda, et ema pai on lapsele nagu rusikas silmaauku... Kõhe ja kurb hakkab. |
