Vahur Kalmre kommentaari «Tartu – ikka veel suletud linn» (TPM, 22.05.) lugedes tekkisid ka sellised mõtted.
Jalgpall, hoki ja veel mõned action-alad ei ole minu meelest eestlaste spordialad. Eesti mehed kaklevad küll omavahel (praegu põhiliselt raha ja võimu pärast), aga nimetatud spordialade jaoks neil nutikust ei jätku.
Las praegu lapsed siis jooksevad mööda jalgpallimurusid. Ega ole ka meest, kes kaevaks murude äärde mõned liivaaugud, et saaks veel mõnda ala proovida.
Tallinn võib need matšid ja fännid ehk kuidagi välja kannatada, tal ka muu kultuurielu tugevam. Tartu sordiseeme on minu meelest Tartu Ülikool, Eesti Maaülikool, ERM, tähetorn, kunsti- ja muusikakoolid ja kui saaks ometi vundamendi alla ka ammulubatud Ahhaale, uuele raamatukogule ja kunstimuuseumile.
Spordi edendamiseks ei pea alustama miljoneid maksvate pealtvaatamise kohtadega, pealtvaatamist saab harrastada tugitooliski. Tegijate jaoks peab kõigepealt korda tegema koolide staadionid. Pole ka lausa võimatu, et mõned poisid-tüdrukud oleksid nõus priitahtlikult tegema mõned tunnid oma kooli heaks.
Natuke üle 20 aasta tagasi käis tollase Tartu 12. keskkooli esimese klassi punt Jaani kirikust prahti välja vedamas – arvasime, et see on lihtsalt üks õige ettevõtmine.
Tartu endine linnapea kutsus Tallinna jälle öölaulupidu pidama. Tartu praegune linnapea võiks öölaulupeo Tartus ära teha, näiteks Raadil. Ärgem rääkigem rahast ja parkimisest. Tulijatel on jalad all, magamiskottide jaoks pargipinda jagub. Hambad saab Raadi järves puhtaks pesta. Kohale võiksid tulla nii Võro poisid-tüdrukud kui ka Läänemoa mehed-naised.
Kõik tänased
