Me oleme palju lugenud kahe suure tugeva korvpalliklubi, BC Kalevi / Cramo ja Tartu Ülikooli / Rock vägitegudest Eestis, Baltimail ja mujal Euroopas. Nende ülistamine käib mitmel rindel nii televisioonis, ajakirjanduses kui ka teistes institutsioonides. Kas Eestis ongi ainult kaks klubi, kes mängivad korvpalli? Korvpalli meistriliiga juhendit vaadates selgub, et peale kahe hiiu on veel kaheksa erineva tasemega meeskonda, kes kõik võitlevad kohtade pärast play-off’ides, et võimalikult kõrgele positsioonile tõusta. Korvpalliklubi BC Fausto on üks neist, kes uustulnukana on kaks hooaega maadelnud Eesti korvpallis ja tulnud kaks aastat järjest väga heale auhinnalisele kolmandale kohale. Kuid mis auhind see Eestis on?Vastus puudub, sest isegi mitte ETV ei pidanud tähtsaks Fausto ja Pirita pronksikohtumistele kaamerat saata, et teha videoreportaaži mängudest, rääkimata otseülekandest. Lootus, et selle tühimiku täidavad ajakirjad-ajalehed, tõi järjekordse pettumuse. Ükski Eesti spordiajakirjanik ei pidanud tähtsaks selle kohtumise kajastamist, endiselt jätkus kahe suure poputamine. Kui Fausto oli võitnud pronksi- seeria kindlalt mängudega 2:0, tuli medaleid üle andma korvpalliliidu tegevjuht Rauno Pehka. Peaks olema rõõm, aga tegelikult hoopis pettumus. Kas tõesti ei leidnud korvpalliliidu juhatuse liikmed aega auhinnatud meeskonna õnnitlemiseks ja medalite kaelariputamiseks? Mida Eesti korvpallis väärtustatakse? Kas ainult kuld- ja hõbemedalit, mis toob kevadel rahvamassid saalidesse ning palju teemasid leheveergudele? Olgem ausad: olgu klubide eelarve kasvõi 7, 8 või 10 miljonit krooni, sellest ei piisaks kullaheitlusesse sekkumiseks, sest kaks suurt on oma eelarvete ja seeläbi ka komplekteeritusega teistest kaks korda tugevamad. Sama vahe on ju Kalevil ja Rockil Läti ja Leedu tugevate võistkondadega. Seega ongi ülejäänud kaheksale Eesti meistrivõistlustel osalevale klubile pronks kulla eest, sest hõbe- ja kuldmedal on püüdmatult kaugel. Järelikult tuleks pronksi saanut tunnustada samaväärselt kui finaali võitjat. Miks ikkagi unustatakse ära isegi pronksimeeskond, tagapool olijatest rääkimata? Kõik need kaheksa klubi soovivad saada samuti natukenegi tähelepanu ja tunnustust, sest kõik teevad tööd, et saada paremaks ja jõuda kaugemale. Väga raske on leida toetajaid ja sponsoreid, kui sa pole pildil ning sinust ei teata midagi. Meistrivõistlustel kolmandast kohast tagapool asuvatele meeskondadele on see tähelepanu ning tunnustus kohati isegi tähtsam kui medali eest jagatavad kümned või sajad tuhanded kroonid. Tartul läks ka sel aastal meeskondlikul spordirindel väga hästi: TÜ/Rock ja Välk 494 / Tartu Kalev tulid vastavalt korvpallis ja jäähokis Eesti meistriks, Pere Leib võrkpallis hõbemedalile. Kõik need klubid olid kutsutud Tartu linnavalitsusse tunnustamisele. Kuid mitte korvpalli meistrivõistluste pronksimeeskond Fausto. Kurb! Linnaisasid peaks panema rõõmust lakke hüppama tõsiasi, et kolmest korvpallimedalikomplektist kaks tulid Tartusse. Kas pole see hea reklaam linnale – just siin osatakse korvpalliga tegelda ja spordielu korraldus on hästi paigas? Mõistan, et spordis on tähtis võit. Aga mis sõnumi annab sporditeed alustavatele noortele see, et kui sa pole kõige-kõige, siis sind pole justkui olemaski? Aitäh ütlemine on üks kõige lihtsamaid – ja odavamaid – mooduseid innustada edasi tegutsema. |
Kõik tänased
