|
Fictive Recordsi plaadid on etteaimava iseloomuga: kui tundub, et mõnda
plaati, mis võiks justkui olemas olla, veel ei ole, siis annab Fictive Records
selle vinüüliformaadis välja.
Lõputööks valminud viie ideeplaadiga saab tutvuda Lõunakeskuse plaadipoes
Musicbox. Nelja neist saab vaadata siinsete arvustuste juures. (TPM)
-------------------------------------------
Aides «Tik Tak»
Fictive Records Me oleme üles ehitatud emotsioonidele, aga me ei ole emo! Nii on trio üks liikmeid intervjuus postuleerinud – millest võib välja lugeda mida iganes. Subkultuur kinnitubki läbi eituste. Aga EP käilaloo «Tik Tak» küljest jookseb üks juhe 80ndaid ja teine 90ndaid igatsevasse kõrva: nagu Manic Street Preachers esitaks Duran Durani «Wild Boysi». Plaadiümbrise CCCP-nostalgiat bändi kõlast otseselt ei kuuldu, aga kui abstraheerida, siis disaini poolest on too töödeldud käekell Aidesi püüdlustele tabavaks metafooriks. Mõtteliseks ühisosaks selle esteetika ja Aidesi kümnendisulami vahel võiks olla ka Depeche Mode oma rokkivamail hetkil, ehkki kõigi ülalmainitutega võrreldavat ja ometi eristuvat kõla on kolmik veel otsimas. Aega on. Berk Vaher Hinne:
3 ½ ------------------------------------------- Seersant Džimmi ja Bänd «5»
Fictive Records Seda pole enne ette tulnud, et siitmaa mehed oleksid biitlitest neli sammu ees olnud. Kavalusega küll. Ja veerandsada aastat pärast biitlite laialiminekut, aga. Edu on edu. Eriti biitlite ees. Ehk siis: sellal kui liverpuudlid on jõudnud vaid oma vanad briti edetabelite esikohamatsud tagantjärele ühele kettale kokku korjata (The Beatles 1), võtab ja edendab setude retro-reggae bänd eesotsas toster Džimmiga numeroloogilise kogumikplaadikontseptsiooni tõelise, vaieldamatu täiuseni. Kompileerides oma minivalimiku viiest palast, mis kunagi kadunud Q-Raadio kuulajahääletustel kõik viiendale kohale platseerusid. Et miks mitte kõrgemale?! Ma’i tea, ju oli tollastel telefoniseeritud kuulajatel hea maitse. Tiit Kusnets Hinne:
Kontsept 5
Džimmi 2
Bänd 1 ------------------------------------------- Leech «Design for disaster»
Fictive Records Leech algab kui pilootiline mantra [«Twat-talk»], mis on yles ehitatud mitte niivõrd lõhkumisele, kuivõrd loitslikule höövlikiilu liikumise diagrammile, tulemuseks pind, kust võid keelega vabalt yle tõmmata, ilma et pinde sisse satuks. On selge, et «Tool» on olnud kokkukeevitamisel kasulik tööriist, kuid Leech teab, kuidas edasi minna, ta libiseb lausa valulikult hooletult väljakannatamisel ja kestvusel [«10 000 Monkeys»]. Vee all hingata ju ei saa, ja, pange seda tähele, nad ei tule teile appi. Nad teavad õhupuuduse koordinaate. «Mhmmu» seevastu ulatab teile pärast uppumisohtu roosad bikiinid. See on nagu katkematult kestev, absoluutselt syydimatu viibimine, võibolla seeliku all, võibolla pitsribadega metallsillale kinnitõmmatult. Aga see on pagana hea. Nii et laske sel kaisukaru-metal’il endaga mängida või tõstke oma kaks vibreerivat, kõlari moodi jalga seinale ning las ta sõidab teile sisse, täiega! Aune Ainson Hinne:
4 ------------------------------------------- Slide Fifty «Fortune»
Fictive Records Teismeliste maitse on muutlik ja muutusi on alati targem ennetada. Ja et see maitse siiski harva millessegi lausa uudsesse kinnitub, on hästiunustatud vanade teen spirit’ite väljakutsumine alati abiks. Slide Fiftyt on harjutud miskipärast seostama ameerika noortehedonismi traditsioonidega; sestap kuuldub teinekord ka purtsatusi, et mis surfpunki sa ilma surfita ikka teed. Aga «Fortune» EP annab nende kõlale hoopis teise kuuldenurga, ja siin on oma osa ka kongeniaalsel kujundusel: suuresti annab seda kuulata souli ja rütmibluusi biidiga ristava mod-rokina à la Rolling Stones või The Who. Briti kaagid võtsid jänkidelt nende muusika ja andsid sellele uue elu – miks ei võiks eestlased millegi samalaadsega hakkama saada? Berk Vaher Hinne:
3
½ |
Vanemad uudised
