Alustuseks vabandan kirja autori Siim Läänelaiu («Politsei moraalist», TPM, 09.06.) ja avariis osalenute ees, kellele võis politsei tegevus näida inimestest mittehooliv ja ükskõikne. (Toimetuselt selgituseks: 5. juunil liiklusõnnetuse paigale sattunud politseiauto sõitis sealt peatumata mööda.)

Antud juhtumile reageerimisega tegeles loomulikult terve hulk ametnikke, kelle otsuste õigsuse hindamiseks alustas Lõuna politseiprefektuuri sisekontroll distsiplinaarjuurdluse, mille tähtaeg on 16. juuni.

Kuigi kõigi tegevus võis olla nõuetekohane, ei rahuldu me sellega, et politsei tegevus jääb inimestele arusaamatuks või tundub hoolimatu.

Seejuures ei nõustu ma mingil juhul arvamusega, et meie kiiresti arenevas ühiskonnas on parima kvaliteediga teenuse tagamiseks oluline reguleerida kõik eluküsimused ülitäpselt. Ka liiklusõnnetuse sündmuspaigal peatumise nõude kehtestamine oleks selgelt üleliigne. Inimesed vajavad sellistel juhtudel kas kiiret arstiabi või kergemate avariide puhul nõustamist edasiste toimingute puhuks liikluskindlustusseltsis.

Avariikohalt mööda sõitnud patrull oli teel väljakutsele ja teavitas liiklusõnnetusest politsei juhtimiskeskust, et avariikorrapidaja kohale saadetaks. Et sellest liiklusõnnetusest oli juba teavitatud ka häirekeskust, olid kiirabi ja päästeteenistuse autod juba teel ja saabusid sündmuskohale vahetult pärast politseisõiduki edasisõitu järgmiste abivajajate juurde.

Hoolimata eraldi kohtades paiknemisest võtavad politsei juhtimiskeskus ja häirekeskus sellistel puhkudel vastastikku ühendust, et veenduda, kas teave on jõudnud teenistuseni, kelle abi vajatakse. Juba aastaid ei soovitata politseinikel alustada iseseisvalt meditsiinilist abistamist, kui kiirabi on saabumas.

Seega on erinevate inimeste abistamisele suunatud teenistuste töötajate ja tehnikavahendite areng paraku tekitanud olukorra, mis võib kellelegi tunduda ebapädevusena.

Kindlasti aitaks selliseid olukordi vähendada võimalikult täpne ja adekvaatne suhtlemine ning infovahetus. Antud juhul võis sellest ka puudu jääda, sest Siim Läänelaid soovis ammendavat vastust talle huvi pakkunud küsimusele otsekohe operatiivtelefonilt, kus aga pikki arutelusid arusaadavalt teha ei saa.

Ilmselt on juhtunust meile mõtlemisainet, kuidas korraldada elanike küsimustele vastamine ka väljaspool tööaega nii, et jätkuks aega asjad sirgeks rääkida. Tööpäeviti suunataksegi sellised kõned häiretelefonilt kabinettidesse.

Igal juhul ei soovi politsei end välja vabandada ja kui tulevikus peaks see vajalikuks osutuma, arutame raskemate liiklusõnnetuste sündmuspaika esimesena saabuja kohustusliku peatumise küsimust. Loodan, et sellest sünnib laiem diskussioon, kus teisedki liiklejad saavad sõna sekka öelda.