Valmis? Vanas nõukogude multifilmis oli jänes, kes käis haltuurat tegemas ja pärast ütles masendunud kliendile: «Käib kah!» Aga need kujud, need on Tartu ajaloolise järjepidevuse kandjad, peaaegu et ainsad kunstiteosed, mis sel linnal keskajast ette on näidata. Konserveerimis- ja restaureerimiskunstis ei saa haltuurat teha, sest vigade parandamine on kui mitte võimatu, siis ääretult kallis. Üks viga võib teha kujule rohkem häda kui kõik eelnenud sajandid kokku.Eve Alttoal kulub ühe kuju konserveerimiseks enamasti kaks-kolm kuud kuni pool aastat. Jaani kiriku terrakotasid on alles tuhande ringis ehk umbes pool algsest hulgast, neist kakssada on Alttoa kinnitusel praeguseks lõpuni konserveeritud. Osaliselt on tööd tehtud aga märksa suurema hulga skulptuuride juures. «Kõik need skulptuurid on aastate jooksul minu käest läbi käinud, vähemasti tolmu on kõigilt pühitud,» räägib Eve Alttoa. Värskendavad maskid Numbritest rääkida Alttoale ei meeldi. «Restaureerimises ja konserveerimises on väga raske rääkida mõõdetavates kategooriates,» lausub ta. Igal kujul on oma lugu ja oma haiguspilt ning seega nõuab igaüks neist erineval hulgal restauraatori aega. «Kui ma terrakotadega 1995. aastal tegelema hakkasin, siis ei olnud siin mitte midagi – mul oli kilekott, kus oli kaks pintslit,» meenutab Alttoa. Kogu see süsteem on tulnud nullist üles ehitada – luua töökoda ja hoidla ning saada terrakotadest ülevaade. Tuli välja töötada ka konserveerimise metoodika. Kõige väiksem Alttoa hoolealune on pöidlasuurune kild ehk fragment kunagisest kujust, kõige suuremad aga kiriku krutsifiksirühma kuuluvad kolm kuju, mida noorem põlvkond polegi näinud. Need kolm kuju on elusuuruses – kui nii võib öelda, sest me ju ei tea Jeesus Kristuse, Neitsi Maarja ja evangelist Johannese elusuurust. Kõrvaltvaatajale tundub terrakotade konserveerimine olevat midagi ilukirurgi, kosmeetiku ja hambaarsti ameti vahepealset. Ilukirurg, sest kuju ajahambast puretud näoosade taastamine on peaaegu sama nõudlik töö. Hambaarst, sest protseduurides on kasutusel hambaarsti tööriistad. Kosmeetik, sest enne tõsisema töö juurde asumist tuleb teha kujule tervendavaid vanne ja kaks-kolm näomaski. Aga päris-päris algul tegeleb Alttoa ka fotograafiaga – ta pildistab kuju igast küljest ning kaardistab seejärel kahjustused ehk kohad, mis vajavad nokitsemist. Veel eemaldab restauraator kujude tagant ja külgedelt imeettevaatlikult tillukest meislit ja haamrit kasutades mördijäänused. Siis veel kuivpuhastus (lahtine mustus maha) ja märgpuhastus (niiskete vatitampoonidega üle) ning siis lähevad kujud mõneks nädalaks vanni likku, igaüks eraldi. Kas kujud käivad vannis, sest veeprotseduurid mõjuvad pärast rohkem kui 600-aastast pesemata olekut värskendavalt, et mitte öelda noorendavalt? Võib ka nii öelda. Pärast kuju leotamist asetab Alttoa tal pea kuklapoole kaussi vee sisse ja teeb näole esimese maski. Tegu ei ole kurgiviilu- ega porgandikompressi, vaid hoopis tselluloosimaskiga. Naised – te ei olegi vist veel seda proovinud! Alttoa nimetab seda soolatustamiskompressiks. Kuju tellisekujuline tagaosa on destilleeritud vee sees, seda mööda liigub niiskus koos aastasadadega ladestunud sooladega ülespoole, kuni koguneb tselluloosikiu sisse ja lõpuks aurustub selle pinnal. «Probleemiks on vees lahustuvad soolad, mis muudavad oma olekut kristallilisest vedelaks ja jälle vastupidi,» selgitab Alttoa. Nõnda on see nende kujudega juhtunud juba tuhandeid kordi. «Kristalliseerumise käigus kasvab ka soolade ruumala.» Nõnda siis uuristavad needsamad soolad vanu kujusid. Mõne kuju sisse koguneb leotamise käigus kolm liitrit vett, mõni on aga nii klinkriks põletatud, et mahutab vaid 300 grammi vett. Klinkerkujusid on Alttoa kinnitusel siiski vaid mõned üksikud. Mida kõvemini kuju põletati, seda kauem on see ka ajahambale vastu pidanud. Kiire häving Kogu see leotamise ja maskitegemise protsess tuleb suurte terrakotapeade juures läbi teha kolm-neli korda. Mask on näo peal kümmekond päeva – seni, kuni see kuivab. Kokku kulub soolatustamise peale keskmiselt kaks-kolm kuud, tavaliselt võtab Alttoa selleks korraga ette suurema portsu kujusid. Varem oli keskkond puhtam, sestap on ka kujude lagunemine kiirenenud just viimastel aastakümnetel. «Tööstuse ja tehnika võidukäik on tootnud sellisel hulgal saastet, et kujude pinnal tekivad lausa keemilised reaktsioonid,» selgitab Alttoa. Üle Euroopa ollakse tema kinnitusel hädas kujudele tekkiva musta saastakihiga. «Olete tähele pannud, et valgest kivist katedraalidel on Lääne-Euroopas alaliselt tellingud ümber, sest fassaade peab pidevalt puhastama?» küsib Alttoa. Alttoa näitab terrakotasid, mille näopinnast pole enam miskit järel – on ainult ebamäärane muna. «Mina olen siin kiriku juures näinud, kuidas kahe pea puhul piisas poolteisest aastast, et mitu millimeetrit kuju pealiskihti lihtsalt kaoks,» ütleb ta. Jaani kiriku kujusid hooldati Alttoa kinnitusel ka varasematel sajanditel – neid on aegajalt üle värvitud ja vahatatud.
> Loe edasi |
Vanemad uudised
