Selline hüüdlause paneb kindlasti muigama – kõlab see ju nagu paljud kolkapatriootide unistused. Nüüd aga, kus jalgpalli MM on täit hoogu sisse saamas, on parim aeg endalt küsida, kas ka Tartu võib kunagi jalgpalliga maailmakaardile jõuda. Kindlasti võiks see olla Tartu jalgpalli üks eesmärke.

Tartu ei saa ilmselt küll kunagi jalgpalli MMi ega EMi finaalturniiri toimumiskohaks, kuid mõned maailma tippklassi jalgpallurid võiksid Tartust küll sirguda.

Üks maailmakuulus pallur kannaks Eesti ja Tartu kindlalt jalgpalli maailmakaardile. Nagu näiteks endine Manchester Unitedi ründetäht Dwight York, kelle kodumaa on hoopis Trinidad ja Tobago, mille pealinn on Tartust poole väiksem.

Eesti meistrivõistlusi jalgpallis saadab suurim publikumenu just Tartus, ületades Tallinnas peetavaid mänge paar korda. Seetõttu peaks ka Tartu ja Lõuna-Eesti jalgpallihuvilised olema ära teeninud võimaluse näha Tartuski mõnda rahvuskoondise mängu. Ning tulevikus miks mitte ka näiteks kuni 17-aastaste Euroopa meistrivõistlusi.

Palluritele sisehall

Kuidas aga Tartu jalgpall maailmakaardile saada? Alustaks esialgu lihtsamast: Tartu jalgpall Eesti kaardile! Võib ju öelda, et Eesti kaardil oleme juba praegu – meil on kaks meistriliigas pallivat klubi, ligi 500 jalgpalliga tegelevat noorsportlast, uus kunstmuruväljak Annelinnas jne.

Paraku elame aga kliimavöötmes, kus välitingimustes saab jalgpalli normaalselt harrastada vaid pool aastat. Külmade saabudes kolivad usinad noorsportlased kitsastesse koolivõimlatesse, kangemad mehed jätkavad veel mõni aeg «liuglemist» õues.

Seega on täna Eesti jalgpallis üks vallutamata tipp – jalgpalli sisehall. Selle tipu vallutamine esimesena kannaks Tartu väga kindlalt Eesti jalgpallikaardile. Kindel on see, et sisehall leiaks kasutamist piltlikult ööpäev läbi – lisaks Tartule saaksid seda kasutada ju kogu Lõuna-Eesti jalgpallurid ning see teeks kokku juba tuhandeid jalgpalliga tegelejaid.

Võimalikuks saaks ka talvel korralike turniiride korraldamine ning kokku saaks hoitud hulk raha, mis täna kulub sportlaste saatmiseks treeningulaagritesse Soome sisehallidesse.

Kindlasti tooks see jalgpalli juurde rohkem noori, kes just kehvade treeningutingimuste tõttu mõne teise ala või halvemal juhul mitte millegi kasuks otsustavad.

Eeskuju on olemas

Heaks eeskujuks on ujumine, mis pärast Aura keskuse valmimist surnuist üles tõusis ja on täna oma rohkem kui 400 noorsportlasega tõusnud jalgpalli järel populaarsuselt teisele kohale, edestades isegi selliseid traditsioonidega alasid nagu korvpall ja kergejõustik.

Seega on siililegi selge, et just tingimuste loomisega saame lapsi sportima tuua.

Jalgpalli sisehalli ehitamine on Tartule, kaasates ka teisi asjast huvitatuid ja võimalikke kaasrahastajaid, täna täiesti jõukohane. Vaid võimalus kogu aasta täismõõtmetes väljakul harjutada ja mängida loob eelduse, et Tartust sirgub tulevikus mõni tippjalgpallur, kes meid maailmakaardile aitab.

Seniks, kuni kordades kallima sõudekanali rajamine looduskaitsega vastuollu kipub minema, asugem vallutama palju reaalsemat tippu – Eesti esimene jalgpalli sisehall saagu olema Tartus!