Tartu triatloni rahvadistantsil plaanib startida ka diabeedikoolitaja ja ise suhkruhaigust põdev Mikk Lellsaar. Oma etevõtmisega tahab noormees näidata, et raske haigus ei takista tal jõuproovist osa võtmast.
Diabeet ei takista algajat triatleeti
19. juuli 2013, 12:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oma kolmanda triatlonistardi eel kinnitas mees, et on esimest tüüpi diabeetik ning seda juba üheksa aastat. «Olen endale sisendanud, et mitte minu suhkruhaigus ei juhi minu elu, vaid mina ise.» Seesuguse mentaliteediga ja hoolika planeerimisega saab korda saata koike, mida hing ihaldab, lisas ta.
Esimest korda tegi ta triatloni kaasa aasta tagasi Tartus. See oli ettevalmistavaks võistluseks Otepää Tristar triatlonile.
«Kui eelmisel aastal oli minu eesmärgiks triatlonid ilusti ja hea enesetundega läbida, siis sellel aastal olen latti natukene tostnud ning sihiks pole enam pelgalt finišisse joudmine, vaid tahaksin endast maksimumi välja pigistada, kombata oma suutlikkuse piire ja pakkuda konkurentsi kaasvoistlejatele.»
Eelnevatest triatlonikogemustest õppis ta enda sõnul seda, et kõige olulisem on planeerimine. Treeningkoormused on tänavu olnud mullusest väiksemad, kuid treeningkvaliteet ning teadmised ja oskused triatloni läbimiseks tunduvalt paranenud.
Diabeetikuna on tarvis triatloniks koostada põhjalik voistlusplaan, kuhu tuleb mahutada vahepealsed veresuhkru mõõtmised ning täpsed süsivesiku kogused, mida tarbida võistluse käigus.
«Oma veresuhkrutaset kontrollin umbes iga 40 minuti järel.» Selleks on tal võistlustrassil kaasas pisike ja töökindel glükomeeter.
Kõik peab olema tasakaalus ja läbi mõeldud, sest juhul kui veresuhkur normidest välja läheb, on voistlus rikutud, selgitas Lellsaar.