Eilse Tartu Postimehe sõnum Sõpruse silla kehvast ja üha halvenevast seisust näib olevat tunnistus sellest, et Tartu linn ei ole suutnud olla oma varale hea peremees ega ole mõistnud nappide rahaliste võimaluste juures vajadusi ja võimalusi korralikult kaaluda.

Tehnikaülikooli sillaehituse õppetooli professor Siim Idnurm on Sõpruse silla kapitaalremondi hinnaks pakkunud 150–200 miljonit krooni tänastes hindades.

Laia tänava silla ehitamise hind on üle 166 miljoni krooni.

Et Sõpruse sild kallist remonti vajab, on teada olnud juba aastaid, pikalt varem, kui linnavõimud otsustasid Laia tänava silla ehituse. Seda kurvastavam on lugeda abilinnapea Margus Hansoni tõdemust, et Sõpruse silla remondiks kulub kopsakas summa, mida meil pole kõrvale pandud varudest kahjuks võtta. Hanson on linnamajanduse abilinnapea toolil muidugi uus inimene.

Tema eelkäija Georg Aher pidi jaanuaris volikogu ees kaitsma uue silla ehituse rahastamise kava. Muu hulgas olen ta toonasest sõnavõtust ning vastustest opositsiooni murele, et rahastamise allikaid ei paista, üles märkinud lause «Küll me leiame».

Kuid Hanson, uus küll abilinnapea ametis, ei ole uus inimene Reformierakonnas, kellel on pikaajalise Tartu võimuparteina valimiste lähendes ikka mõni valmis tehtud uusobjekt ette näidata. Küll Turusild, küll veekeskus. Juhi linna kui püüdlikult tahes, aga kui käega katsutavat ja ülespildistatavat tulemust pole, siis kuidas sa ikka valijat veenad, et linn on säravalt arenev.

Remonditud silla ja parandatud asfaldiaugu eest ju kääridega linti lõikama ei lähe.

Linna võimukoridoridest on viimasel ajal korduvalt kostnud, et infrastruktuur laguneb kiiremini, kui seda taastada suudetakse. Mitte ainult sillad, aga sealhulgas ka need. Sellises olukorras tekitab imestust, et uljalt rajatakse uusi kalleid objekte, aga vanad jäävad unarusse. Kui süüdi pole vaesus, siis kitsad olud.

Heal ajal pole auguga sokke tõesti nõeluda vaja, need võib kõrvale heita ja osta uued. Aga suur Sõpruse sild, linna oluline tuiksoon, pole sokk.