Tartlane ei pääse Tartu kooli
(15)
13.05.2005 00:01
Maris Mäe, Keemikuharidusega kolme lapse ema
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Artiklist «Tippkoolid laiendavad haaret» (TPM, 3.05.) saime teada, et kahe kooli peale kokku (Miina Härma ja Treffneri gümnaasium) on 90 vastuvõetud õpilast pärit väljastpoolt Tartut.
Nüüdseks on oma tulemused avalikustanud ka Descartes’i lütseum – 10. klassi sissesaanute nimekirjas on peaaegu pooled, 29 nime, mittetartlased. Seega võib praeguse seisuga ennustada, et ligi neli klassitäit tartlasi ei leia kohta kodulinna keskkoolis. See seletab, miks koolinoored on paanikas ja teevad sisseastumiskatseid korraga mitmesse keskkooli, ka linnalähedastesse maakoolidesse. Lisaks võimendab konkurssi asjaolu, et sellel aastal astub gümnaasiumi 1989. aasta beebibuumi põlvkond. Karta võib, et see statistiline seik on paljudel kahe silma vahele jäänud. Ja kas koolivõrgu planeerijad on üldse arvestanud õpilaste rändamisega? Minu kartus leidis kinnitust, kui lugesin haridusministeeriumi tellitud Praxise uuringut koolivõrgu korraldamise kohta (saab lugeda HTM koduleheküljelt). Seal nenditakse, et maakondade haridusstrateegiate koostajatel on rahvastiku rändekomponent vaatluse alt välja jäänud: «Kuna koolivõrgu arendusinitsiatiiv lasub kohalikul ja regionaalsel tasandil, siis ühe või teise kooli jätkusuutlikkus sõltub paljuski kohalikust omavalitsusest.» Ja veel Praxise aruandest: «Ülemise kooliastme sulgemise teel mistahes kooli ümber korraldades on väga suur tõenäosus, et lapsevanemad valivad alles jäänud kooliastmetes õppivatele lastele ikkagi teise kooli, kus kõrgemad kooliastmed on olemas, et tagada lapsele õppimisvõimalus kuni gümnaasiumiastme lõpuni. Nii väheneb allesjäänud klassides õppijate arv ja algab õpiränne.» Mul ei ole midagi selle vastu, et ka maalapsed saaksid head haridust. Kuid kohalikel omavalitsusel tasuks õpilaste liikumist jälgida ja sellest vastavad järeldused teha enne, kui süveneb konflikt maa ja linna vahel. Kui maalt linna rändamist ei ole põhjust peatada, siis võiks linnakoolides rohkem gümnaasiumiklasse avada. Praegu on põhikooli lõpetanud linnanoored fakti ees, et neil tuleks teha kas vastuinvasioon maale, valida erakoolide või kutsekoolide vahel, minna õppima välismaale või koguni proovida järgmisel aastal uuesti nagu kõrgkooli tõmbeerialadele pürgides. Kui targemad kogunevad suurlinnadesse ja vähem nutikad maakoolidesse, siis ongi hariduslik kihistumine kardetavasti pöördumatu suuna võtnud. Koolivõrk tuleks korraldada selliselt, et rahva rahutum osa oma rändekihuga ei sunniks liikvele sebima ka ülejäänud rahvast, kes meelsamini oleks paikne ja sooviks haridusteed käia oma kodu läheduses.
|
