Laupäeval matkaraja Vorbuse-poolsest otsast jalgrattaga Tartu poole pedaalima asunud Kadri Runnel ei jõudnud linnale lähemale kilomeetritki. Tee lõikas läbi mitme meetri laiune vett täis kraav ning Runnelil ei jäänud üle muud kui stardipaika tagasi sõita. «Hakkasime kaaslasega otsima võimalust teekonna jätkamiseks Tartu suunas, otsides loogiliselt kraavi ületamise võimalust veidi jõest kaugemal,» kirjeldas Runnel. «See aga tähendas juba eramaale astumist ega meeldinud sealsamas toimetavale sõjakooli vormis maaomanikule.»Runneli sõnul tegi eemalt matkaliste häda seiranud maaomanik neile naljatamisi selgeks, et sild võis ju olla, aga kui enam ei ole, pole parata. Kui omanik lubanukski väntajail ringi minna, lõiganuks nende tee ka jõest kaugemal kraav, mida kalamehesäärikuteta ületada polnuks võimalik. «Tunnen, et minu õigusi on taas rikutud,» arvustas Runnel. «On lühinägelik lasta maaomanikel lühendada jupi kaupa olulist puhke- ja vaba aja veetmise rada, milletaolisi Tartust rohkem ei välju.» Üht otsa pidi toetus purre, mida Runnel nägi oma silmaga viimati läinud sügisel, Andres Soomele kuuluvale Kalamaja kinnistule, teist otsa pidi Toomas Pajulale kuuluvale Kolga kinnistule. Mõlemad kinnitasid, et ei tea sillakese kadumisest midagi. «Ei oskagi seda kommenteerida,» ütles rajast mõnekümne meetri kaugusel elav Soome. Pajula ilmutas purde kadumise üle imestust, oma silmaga näinud ta seda alles paar nädalat tagasi. «Las inimesed tunnevad rõõmu,» kõneles ta. «Üksikud imelikud käivad küll põõsas kakal, mõned lasevad suurtel koertel lahtiselt joosta, mõned sõidavad mootorratastega. See on väga häiriv, aga vist paratamatu kaasaanne.» Looduskaitseseadus ütleb, et kaldal paikneva kinnisasja valdaja peab tagama kallasrajal vaba läbipääsu. Asjaõigusseadus lisab, et kallasrada võib igaüks kasutada veekogu ääres liikumiseks, kalastamiseks ning veesõidukite randumiseks nii päeval kui öösel. Veeseaduse kohaselt peab Emajõe kaldal olema kümne meetri laiune igaühele läbipääsetav kallasrada. |
Kõik tänased
