Eesti Vabariigi 90. aastapäeva eel on paslik hetkeks järele mõelda sellegi üle, mis oli, on ja tuleb Tartus. Linnas, mille tähtsust iseseisva Eesti sünni juures on raske üle hinnata.
Hariduse ja vaimupealinnana oleme täitnud teerajaja kohta, näidanud suuna, andnud hinnanguid, väärtustanud õigeid tegusid.
Ka täna peame endale selgeks tegema, milles näeme Tartu rolli, kuidas suudame selles üha kiiremini arenevas ja liikuvas maailmas leida kindla koha. Olla väljakul tegija, olla nähtav.
Kas elame tasahiljukesi, mõeldes vaid igapäeva vajadustele, väikeste võimaluste kasutamisele ja millegi ootusele või lähtume sisukast visioonist, suurlinnade eeskujust ja isegi kirest millegi kättesaamatu järele? Kas julgeme mõelda pikalt ette, unustamata samas tänase päeva lihtsaid vajadusi?
Nähes suurt pilti tulevikus, peame väga täpselt paika panema selle väiksemad osad, erinevad tahud, millest tulevik koosneb. Tunnetama tänase Tartu vajadusi ja ootusi ning looma aluse edasiminekuks.
Samas ei saa tulevikku visandades unustada, et tänagi elab Tartus inimene koos oma rõõmude ja muredega, harjumuste ja vajadustega.
Suur pilt silmis
Sarnaselt käitusime kunagi Tasku keskusega: alustades selle projekteerimist, soovisime luua juba tulevikupilti sobituva osa. Millegi, mis muudab linna.
Veel enne ehitust pidime lahendama igapäevaküsimuse seoses bussijaamaga. Ja seda viisil, mis taganuks hetke vajadused, aga sobinuks hiljem tervikusse.
Arvestades ette ajutiste ebamugavustega, ei tohtinud unustada tulevikus pakutavat Tasku terviklahendust: hotelli koos tervisekeskusega, konverentsi- ja kaubanduskeskust ning söögikohti ühtses koosluses transpordi ja parkimisega.
Suurele rahale on iga tund tähtis. Investeeringud liiguvad mööda maailma ja otsivad soodsat pinnast. Otsivad kohta, kus neid oodatakse, aga kus on loodud ka vajalikud tingimused. Innovatiivne, teaduspõhine, julgelt tulevikku vaatav keskkond on tänase päeva märksõna ühe Euroopa ülikoolilinna jaoks.
Kiire, mobiilse ja ajafaktorit hindava linna staatusest on meil alati tsipa puudu jäänud. Just see natuke jättis meid ilma kultuuripealinna tiitlist, jättis meie esinduskorvpallivõistkonna välja ULEBi karikasarjast, jätab ära oluliste inimeste kiirvisiidid Tartusse.
Varsti saab see puudus korvatud. Tartu, tegelikult kogu Lõuna-Eesti saab oma lennuvälja ja ühenduse Euroopa ning kogu maailmaga.
Lisame veel neljarealise ühendustee pealinnaga koos uute sildade ja ümbersõitudega ning loodetavalt juba lähiaastatel tekkiva kiirrongiühenduse Riia ja Tallinnaga ning Emajõe Ateenasse või siit maailma jõudmine pole enam kellelegi Kolgata tee.
Uut hingust
Kohti, kuhu jõuda, on tänaseski Tartus, aga lähiaastad toovad olulist täiendust. Mitte pelgalt vaatamisväärsusi, vaid kohti, kus tõsist tööd teha, rahvusvahelisi konverentse pidada ja lõpuks puhata.
Peatselt käivitub Eesti Rahva Muuseumi (ERM) ehitus Raadil. ERM ei saa olema muuseum tavatähenduses, kus vaid vanaaja asju vaadata ja lapsepõlve meenutada. Uus, enam kui miljard krooni maksev ja arhitektuurselt omapärane ERM on lisaks konverentside pidamise koht ja teaduskeskus, mille rajamine toob uue hinguse kogu piirkonda.
Selle aasta lõpuks valmib Maarjamõisas Eesti meditsiini lipulaeva, ülikooli kliinikumi juurdeehitis (koos sisustusega maksab üle miljardi krooni). Ehitamisel on igati tänapäeva nõuete kohane Tartu Ülikooli keemiahoone.
Investeeringud liiguvad mööda maailma ja otsivad kohta, kus neid oodatakse.
Kavandamisel on uued õppekorpused, Ahhaa keskus noortele jne. Linna ülesanne on teha kõik endast sõltuv, et ülikooli ja teisedki suurehitised saaksid valmis.
Tartus on korralikud sportimisvõimalused sisehallides ja võimlates. Peatselt valmib Tamme staadion koos tribüünihoonega. Kõik need spordikohad on sellised, kus pole patt pidada kõige kõrgetasemelisemaid spordivõistlusi.
Ja ehk lõpuks saab ka Kääriku rahvusvaheliseks olümpia ettevalmistusbaasiks, nagu ta oli kuulus omal ajal.
Järjest enam oleme panustanud mõtteviisi, mis soosib noori mõtlema järelkasvule – positiivne iive on saanud tegelikkuseks. Ent sellest sünnib ka vastutus noorte perekondade ees. Me ei saa jätta neid muredes üksi teatades, et lasteaiad-sõimed valmivad pensionieaks.
Mõeldamatu on anda signaali, et Tartusse ei soovita noorust, energilisust ja aktiivsust. Just seda vajab arenev teaduslinn.
Kui tahame olla tõsiseltvõetavad, peaks olema meie kohustus järgneva viie aasta jooksul rajada üks 120-kohaline lasteaed aastas. Nii munitsipaal- kui eraomanduses, nii linnamaal kui valdades – ikka koostöös. Ei tohi olla takistusi seal, kus neid tegelikult pole.
Meie võimalus
Kõik tehtu ja tehtav on selleks, et Tartus oleks hea elukeskkond nii meile endile kui ka külalistele. Miks mitte elada rahulikus ülikoolilinnas, kus saab nautida nii kõrgkultuuri kui tippsporti ja mis on ülejäänud Euroopast vaid paari tunni kaugusel.
Siin peitub meie võimalus. Tuleb igati toetada ülikooli suundumust muutuda üha enam rahvusvaheliseks. Tartusse tuleks kutsuda 10–15 maailmas tunnustatud teadlast-professorit, makstes neile konkurentsivõimelist palka, ning juba 4-5 aasta pärast arenevad Tartu üliõpilaste baasil välja rahvusvaheliselt autoriteetsed teaduskoolkonnad ja protsess muutub pidevaks.
Ei piirduks pelgalt rakendusteadustega, kindlasti oleks vaja ka sotsiaalteadlasi. Värske maailmamõtte kohalolek on see, mis ei lase meil ennast ka ühiskonna arendamisel uinutada. Samas annavad eelisarendatavad teoreetilise ja rakendusliku teaduse valdkonnad tervele Eestile suure eelise teadusmahukate toodete arendamisel.
Kindlasti öeldaks esmalt, et meil ju pole sellist rahahulka, ent vajalikud summad (olgu siis 70 või 100 miljonit krooni aastas) on ülikool koos linnaga suuteline saama Arengufondilt ja EASilt, kes selliste suurte ülesannete toetamiseks ongi loodud.
Oleme teinud viimase 15 aastaga väga ilusaid tegusid ja võtnud vastu häid otsuseid. Peame jätkama, jalad maas, eestlaslikult targa ja kaine mõtlemisega tegutsemist homse päeva nimel.Toimetas Neinar Seli, Ettevõtja (Reformierakond) |
Kõik tänased
